/nginx/o/2022/11/03/14938352t1h5764.jpg)
/nginx/o/2022/10/12/14895116t1he4cd.jpg)
- Olukord Gruusia piiril Venemaaga on maha rahunenud.
- Aljaksandr Lukašenka visiit Abhaasiasse oli sõnum Gruusiale ja läänele.
- Gruusia kriitika lääne pihta ei ole riigi suhetele läänega hästi mõjunud.
Olukord Gruusias on hoolimata Vene kodanike suurest sisserändest siiski rahulik. Gruusia on üldiselt Venemaa suhtes julgeolekukaalutlustel ettevaatlik, kuid mida paremini läheb Ukrainal, seda toetavam on tema suhtes Gruusia, ütleb Eesti suursaadik Gruusias Riina Kaljurand.
Riina Kaljurand
/nginx/o/2022/10/12/14895119t1hbc15.jpg)
- Asus välisministeeriumis tööle 1993. aastal
- 2003–2004 töötas Kiievis avaliku halduse reformi projektiga, mida vedas Rootsi rahvusvahelise koostöö- ja arenguagentuur (SIDA)
- 2004–2007 töötas kaitseministeeriumis
- 2007–2012 Rahvusvahelises Kaitseuuringute Keskuse asedirektor
- 2013–2018 Lennart Meri konverentsi direktor
- 2018 naasis tööle välisministeeriumisse poliitika planeerimise osakonda
- 2020. aasta augustist Eesti suursaadik Gruusias, ühtlasi on ka Eesti suursaadik Armeenias
- Magistrikraad Stockholmi Ülikoolist (riigiteadused), õppinud ka Belfasti Ülikoolis sotsiaalantropoloogiat
Pärast Venemaa otsust kuulutada välja mobilisatsioon tekkisid Gruusia, Kasahstani ja muude Venemaaga piirnevate riikide piiridele suured inimhulgad. Kas sissevool on pidurdunud või on inimesed endiselt piiridel?
Kohe pärast mobilisatsiooniteadet või päev pärast seda hakkasid järjekorrad piiril pikenema. Inimesed tulid nii eraautodega kui ka jala üle piiri. Piiril tekkis kohe uus turunišš: nendele, kellel liiklusvahendit polnud, hakati müüma jalgrattaid, elektritõukerattaid ja muid huvitavaid sõiduvahendeid. Järjekord kujunes kahe-kolmekümne kilomeetri pikkuseks ja oli üsna palju rüselust. Ja nagu ikka, sai osta end järjekorras ette.
Kolm-neli päeva sissevool suurenes märgatavalt, kuid pärast seda, kui venelased otsustasid piiri äärde mobiilse sõjakomissariaadi luua, on järjekord piiril vähenenud. Suurem sissevool lõppes 30. septembril, 1. oktoobril. Praegu on arvud sarnased nendega, mis olid enne mobilisatsiooniteadet: umbes 6500 sisse ja 5500 välja. Põhiliselt käib transiitliiklus – veoautod, need venelased, kes pole mobilisatsioonikutset saanud ja tavaturistid. Samuti on palju lahkujaid, sest turismihooaeg hakkab lõppema ning need, kes on tulnud siia suve veetma, lähevad tagasi.
Kas mobilisatsioonipunkt pani venelaste sissevoolule piiri?
Venemaa enda meetmed väljarände tõkestamiseks. Larsi piiripunkt asub Põhja-Osseetias. Venemaa hakkas tõkestama sissesõitu Põhja-Osseetiasse ning ka väljasõitu Vladikavkazist piiripunkti poole – seal olid eelkontrollpunktid, viimane kontroll toimus Larsi piiripunktis.
Milliseks kujunes humanitaarolukord piiril? Piiripunkt asub ju kõrgmäestikus.
Surve oli kolm-neli päeva, päris humanitaarkatastroofist rääkida ei saa. Aga seal puudusid tualetid, võimalused toitu osta ja ilmastikutingimuste halvenemise korral kuhugi varju minna. Sadas juba ka lörtsisegust vihma. Niipalju kui piiri äärest teateid on tulnud, siis mingisuguseid mugavusi piiril ootajatel kindlasti ei olnud.
Kriitika lääne suunas ei ole väga tervendav olnud. See on tekitanud palju küsimusi ja lausa hämmingut.
Juba see [olukord] tekitas pingeid, sest keskeltläbi tuli oodata kuni 50 tundi ja inimesed pidid ise vaatama, kuidas nad oma vajadused rahuldatud saavad. Loomulikult tekkis seal nägelemisi ja inimesed üritasid edasi trügida. Osa jättis autod maha lootuses, et saavad jalgsi kiiremini üle piiri.
Vahepeal oli see nõue, et Gruusia ei lase üle ilma liikumisvahendita – seetõttu ka see jalgrataste müük, et inimestel oleks võimalik kuidagi piiripunktist edasi minna. Lõpuks ei olnud sellel kõigel aga enam mingit tähtsust.
Kuidas mobilisatsiooni eest põgenejaid on vastu võetud?
Olukord on üpris rahulik. Valitsus ja korrakaitsjad hoiavad asjal silma peal. Hoiatatakse inimesi võõraviha õhutamise eest. Rõhutakse sellele, et Venemaa kontrollib ja vaatab, kuidas Vene kodanikke siin koheldakse, ja et sellest võib oleneda, kas Gruusia suhtes tehakse midagi.
Teiselt poolt on argument, et kui nii palju mobilisatsiooni eest kõrvalehoidjaid on Gruusiasse tulemas, siis see iseenesest võiks olla juba põhjus Gruusia suhtes midagi ette võtta, sest Gruusia justkui varjaks desertööre.
Inimesed on kahes leeris. On neid, keda see eriti ei häiri, ja on palju neid, keda see väga häirib. Kardetakse just teadmatust, sest puudub selge ülevaade täpsetest arvudest, palju Vene kodanikke on riiki sisenenud.
Palju on tulnud neid, kellel on Venemaa ja Gruusia topeltkodakondsus. Nendega küsimust ei ole – nad võetakse vastu. Olen kuulnud, et topeltkodakondsusega inimesed müüvad Venemaal nüüd oma kinnisvara ja ärid maha ja tulevadki päriseks Gruusiasse tagasi. Venelased, kellel pole erilist valikuvõimalust, üritavad siit edasi minna – Iisraeli, Türki, araabia riikidesse –, aga on ka palju neid, kes siia jäävad.
On ka juhtumeid, kus restoranides ja taksodes küsitakse inimestelt passi.
Otseseid probleeme pole, aga ma olen aru saanud, et ega venelased siin ennast eriti mugavalt ei tunne. Paljud üritavad kiiresti Armeeniasse edasi minna, sest seal on õhkkond ja suhtumine natukene positiivsem.
/nginx/o/2022/10/12/14895117t1h3d01.jpg)
Levinud on teateid, et Gruusia ei lase riiki Vene opositsionääre, kuid kõik teised laseb sisse. Kas süüdistustel on alust?
Juhtumeid on olnud juba sõja algusest saati, kui siia hakkas tulema palju opositsioonimeelseid ajakirjanikke. Osa lasti sisse, teised mitte. Kardeti, et kui Vene opositsioonimeelne või venekeelne vaba meedia siin oma väljaanded avavad – Gruusias on meediakanalite ja väljaannete registreerimine väga lihtne –, ei pruugi Venemaa sellele kuigi hästi vaadata.
Inimõiguste kaitsjatega on sama lugu. Kui on teada, et inimene on Gruusias, siis see võib taas küsimusi tekitada. Euroopa Liit ja saatkonnad on teatud juhtudel pöördunud Gruusia valitsuse poole ja siis on juhtumid saanud lahenduse ning need inimesed on sisse lastud.
[Aljaksandr Lukašenka visiit Abhaasiasse] oli kindlasti sõnum Gruusiale, aga ilmselt üldisemalt ka Ukrainale ja läänele, et Venemaa ei loobu nendest aladest, kus ta on ennast justkui etableerinud.
On põhjus, miks nad ütlevad, et venelased on üldiselt teretulnud – et esiteks Venemaa kontrollib ise oma piiridel, kes kuulub mobilisatsiooni alla, ja need, kes ei kuulu, võivad tulla Gruusiasse raha kulutama, sest Gruusia on ajalooliselt olnud neile atraktiivne turismisihtkoht ja ollakse arvamusel, et nii võiks see ka jääda.
Gruusia valitsus on olnud kriitika all, et ei toeta piisavalt Ukrainat ja on venemeelne. Kas see on suunanud inimesi toetama opositsiooni? Kas olukord võib olla ohtlik ka Gruusia valitsevale parteile?
Ei saa öelda, et Gruusia valitsus on venemeelne. See on opositsiooni sõnastus.
Gruusia ei ole ühinenud kõikide sanktsioonidega, kuid nad on teinud poliitilisel tasandil kõik meile sobivad avaldused ja on ühinenud kõikide resolutsioonidega Ukraina toetuseks. See, et nad ei ole teinud maksimumi, tuleneb sellest, et vähemalt alguses oli neil hirm, et Venemaa eskaleerib olukorda. 20 protsenti Gruusia territooriumist on ikkagi Venemaa poolt okupeeritud ja teisel pool piiri asuvad väeüksused.
Praeguseks pole näha mingit liikumist või kavatsust, et nad Gruusia poole tuleksid. Pigem on sealt viidud vägesid Ukrainasse.
Julgeoleku pärast on valitsus ikkagi mures. Mida edukam on Ukraina ja mida rohkem on lääs mobiliseerunud Ukraina toetuseks, seda enam on näha ka Gruusia poolelt tugevamaid Ukrainat toetavaid avaldusi.
Alguses oldi väga ettevaatlikud – ei teatud, mis tulema hakkab. Nüüd on nad vähemalt retoorikas Ukrainat tugevalt toetavad.
Ukraina ja Gruusia suhted on muidugi ka keerulised. Sealtpoolt tuli Mihheil Saakašvili illegaalselt üle piiri. Ukraina valitsuse juures on ka mitmeid UNM-i (suurim opositsioonipartei – toim) ja Gruusia päritolu opositsioonimeelseid poliitikuid, kes kahe riigi vahelisi suhteid lihtsamaks ei ole teinud.
Eelmisel nädalal toimus Aljaksandr Lukašenka visiit Abhaasiasse. Milline oli Gruusia valitsuse reaktsioon sellele? Kas võib oodata, et Valgevene tunnustab Abhaasiat?
Ma arvan, et Lukašenka tegi visiidi [Vladimir] Putini surve all. See oli kindlasti sõnum Gruusiale, aga ilmselt üldisemalt ka Ukrainale ja läänele, et Venemaa ei loobu nendest aladest, kus ta on ennast justkui etableerinud.
Grusiinide ja Gruusia jaoks on Abhaasia tunnustamise teema olnud alati väga valuline. Gruusia on teinud mööndusi Valgevene suhtes. Kui seal olid paar aastat tagasi probleemid, oli Gruusia üks vähestest riikidest, mis ei sulgenud oma lennuliine Minski ja Thbilisi vahel, kuigi paljud teised riigid seda tegid.
Üks põhjus oli see, et neid grusiine, kes läbi Valgevene Gruusiasse lendasid, oli palju. Aga teiseks põhjuseks oli Valgevene-poolne Abhaasia tunnustamise ärahoidmine.
See et nad ei ole teinud maksimumi, tuleneb sellest, et vähemalt alguses oli neil hirm, et Venemaa eskaleerib olukorda.
Praeguseks on kõik Gruusia ametkonnad üheselt visiidi hukka mõistnud, öeldes, et see on Gruusia jaoks väga lähedal punasele joonele. See tähendab, et Gruusia jaoks on ilmselt punane joon tunnustamine ja kui seda tehtaks, siis mõeldaks ka kogu poliitika Valgevene suunal ümber ja tehtaks oma järeldused ka teistes küsimustes.
Gruusia valitsuse retoorika oli vahepeal lääne suhtes üpris negatiivne – nad on süüdistanud läänt ja USAd püüdes Gruusiat sõtta tõmmata, et avada teine rinne. Kas selline retoorika on vähenenud? Kuidas on see mõjunud Gruusia suhetele läänega ja Euroopa Liiduga?
Kriitika lääne suunas ei ole väga tervendav olnud. See on tekitanud palju küsimusi ja lausa hämmingut. Põhilised hääletorud on olnud neli [võimuerakonnast] Gruusia Unistus lahkunud parlamendiliiget, kes tunnevad ennast üsna vabalt. Probleem on selles, et Gruusia Unistus ei ole neist end kuidagi distantseerinud. Rahvusvahelisel areenil on peaminister seda teinud, aga kodusel areenil pole keegi seda avalikult teinud. Vastupidi, Gruusia Unistuse peasekretär Irakli Kobahhidze on öelnud, et jah, tõepoolest, need väljaütlemised on väga kriitilised, kuid nemad ei saa öelda, et need oleks ka valed.
/nginx/o/2022/10/12/14895118t1h7a65.jpg)
See retoorika mingil määral jätkub. Ilmselt on see mõeldud valijaskonna mobiliseerimiseks ja kontrolli all hoidmiseks. Muud loogikat sellel ei ole. Põhiline kriitika on olnud USA suunal – USA on läbi aastate olnud Gruusia kõige suurem toetaja nii julgeolekuvaldkonnas kui ka reformide läbiviimisel. Sama käib ka Euroopa Liidu kohta. Ma ütleks, et kui soovitakse saada Euroopa Liidu liikmeks, siis tuleks sellesse organisatsiooni suhtuda respektiga.
Gruusia ei saanud ELi kandidaadi staatust, vaid peab täitma 12 tingimust selle saamiseks. Kuidas Gruusial tingimuste täitmisega läheb?
Alguses võeti see otsus vastu suure pettumusega. Sellele järgnes toibumine. Opositsioon on olnud arvamusel, et see otsus oli pigem hea, sest see paneb valitsuse rohkem pingutama.
Kui ajaraamist rääkida, siis keegi ei oota tingimuste täitmist selle aasta lõpuks. Selle aasta lõpuks tuleb paika saada raamistik, kuidas neid punkte täitma hakatakse. Tuleb kokku leppida töögruppides, nende sisus ja valmis peab saama teekaart. Detsembris tehakse vahekokkuvõte. Punktid peab Gruusia täitma järgmise aasta kevade lõpuks. Otsus tehakse järgmise aasta sügise jooksul.
Neil on paika pandud üheksa töögruppi, kuhu peaksid olema kaasatud kodanikuühiskonna organisatsioonid ja opositsioon. Aga valitsus on kodanikuühiskonna organisatsioonidest suurimad ja mõjukamad – Transparency International ja ISFED – töögruppides osalemisest välistanud, süüdistades neid poliitilise poole võtmises. Nad küsivad, kuidas on võimalik, et kodanikuühiskonna organisatsioonid nõuavad valitsuse tagasiastumist – see on poliitikasse sekkumine ja seetõttu pole organisatsioonid enam sõltumatud ja neid ei kaasata enne, kui nad ei ole avalikult distantseerinud end väljaütlemistest, mida juunis-juulis tehti, või kui nad ei registreeri end parteideks. Ma ei näe kumbagi juhtumas.
Mida edukam on Ukraina ja mida rohkem on lääs mobiliseerunud Ukraina toetuseks, seda enam on näha ka Gruusia poolelt tugevamaid Ukrainat toetavaid avaldusi.
Ilmselt jääb patiseis ja kaasamise probleem lõpuni välja. Sellest tulenevalt boikoteerib ka opositsioon teatud töögruppe ja neis osalemist. Kui pärast Veneetsia komisjon vaatab oma hinnangutes tingimuste täitmist, siis üks kriteeriumitest oli laiaulatuslik kaasamine ning seda punkti on neil praktiliselt võimatu täita.
Sama on deoligarhiseerimisega – mida see täpselt endast kujutab? Nimesid ei nimetata. Gruusia Unistus on välja tulnud paljude opositsiooni toetavate justkui oligarhide nimedega. Aga Bidzina Ivanišvilit (Venemaal rikastunud Gruusia miljardär ja Gruusia Unistuse asutaja – toim), keda opositsioon välja toob, ei mainita selles kontekstis üldse.
Räägitakse sarnase seaduse vastuvõtmisest, nagu on tehtud Ukrainas, kuid samas ütleb valitsev partei, et Gruusias ei ole ühtegi oligarhi, kes seaduses välja toodud kriteeriumitele vastaks.
Selliseid lahtisi otsi on väga palju. Arvan, et peamiseks komistuskiviks saab see, et ei suudeta omavahel kokku leppida – ei kodanikuühiskonna organisatsioonide ega opositsiooniga –, mille tõttu võivad ka reformid jääda näiliseks, sest süvitsi ei ole lihtsalt võimalik minna. Loodame aga parimat.
Lõppvastutus on muidugi neil. Seejärel oleneb ka Euroopa Liidust, kuidas kriteeriumite täitmist pärast hinnatakse. Kui algselt on kriteeriumid ja tingimused väga konkreetselt kirjas, siis on neid lihtne pärast hinnata, aga kui need on ebamäärased, siis on ka hinnang lõpuks ebamäärane. Eks meil endal ole ka vastutus.