Valgevenet valitseva Aljaksandr Lukašenka diktatuurirežiimi lammutamine ilma vägivallata pole enam võimalik, mistõttu peaks lääs toetama sealset relvastatud vastupanu, arvab opositsioonilise veebiportaali Charter97 peatoimetaja Natalja Radina.
INTERVJUU ⟩ Valgevene opositsionäär: meie saatus sõltub samuti Ukraina sõja tulemusest
Ühtlasi viibutab ta sõrme Euroopa Liidu poole, kes pole Minskile kehtestanud sama karme sanktsioone, kui on seatud Venemaale eesotsas president Vladimir Putiniga.
Eestis osalesite Käsmus Avatud Eesti Fondi arutelusarja «Vabaduse hääled» diskussioonil selle üle, mida diktaatorid kardavad. Mida nad siis tegelikult kardavad?
Diktatuuri teema on Valgevene, Venemaa ja Ukraina jaoks väga päevakajaline.
Diktaatorid on ühed kõige kartlikumad inimesed üldse, sest nad kardavad kaotada võimu. Sellest hirmust tõukuvalt panevad nad toime koletuid kuritegusid: nad on valmis tapma, represseerima ja piinama omaenda inimesi. Nagu näeme praegu, on nad valmis võitlema ja ohustama mitte ainult enda riigi rahvast, vaid ka teiste riikide inimesi.
Praeguseks on Lukašenka režiimist saanud kaasosaline sõjas Ukraina vastu ja see ähvardab NATO maid, ähvardab meie naabreid: Leedut, Lätit, Poolat ja Eestit. On isegi ähvardused kasutada tuumarelvi. Raketisüsteemid Iskander on juba paigutatud Valgevene territooriumile ning tõenäoliselt on sisse toodud tuumalõhkepeaga rakette.
Enim kardavad diktaatorid solidaarsust. Solidaarsust nii kodumaal kui ka rahvusvaheliselt. Seepärast peavad inimesed säilitama omavahelised sidemed ja usalduse üksteise vastu, et võidelda diktatuuridega. Diktatuuririikide salateenistused teevad kõik võimaliku, et inimesi lahutada.
Rahvusvaheline kogukond peab reageerima inimõiguste rikkumistele diktatuurides piisavalt kiiresti. Nagu kogemus näitab, ei peatu diktaatorid oma riigi inimeste [tagakiusamise] juures. Tavaliselt liiguvad nad seejärel edasi. Diktatuuridega karm olemine on võtmetähtsusega.