POSTIMEES UKRAINAS ⟩ Teater leevendab Mõkolajivis sõjahaavu ja pühib muremõtteid peast

Monoetenduse peaosatäitja näitleja Marõna Vasiljeva suutis panna publiku nii naerma kui ka pisaraid valama. Foto: Olga Sošenko

• Päeval koduseinte vahel püsivad linlased kolivad ööseks keldrisse.
• Vähesed võimalused pole kultuuri nautimisel takistuseks.
• Etendused jätkuvad, kuni publik julgeb teatri keldrisaali koguneda.

Lõunarinde lähedal asuvasse Mõkolajivisse saabunud Postimees veendus, et kuigi linnas kostab igapäevaselt lühikeste vaheaegadega õhuhäire ning Vene väed korraldavad elamukvartalite pihta huupi sihitud raketi- ja droonirünnakuid, püüavad linlased sellest üle olla ja isegi teatris käia.

Mõkolajivi elanikud on kaheksa sõjakuu jooksul omandatud vilumuse, milleta muidu kaua elus püsida pole võimalik. Linnas liikudes ühe koha peale passima või kuskile poe juurde tuttavaga pikemaks lobisema jääda on ohtlik.

Õhuhäire kõlades (juhtunud on sedagi, et vaenlase ründedroonid on kohal veel enne, kui häiresireen kõlab) kiirustatakse kohe varju.

Võrreldes pealinna Kiieviga, kus hoolimata hoiatustest tunnevad inimesed ennast väga julgelt, on Mõkolajivis olukord sootuks teine, sest alles hiljuti hukkus raketirünnakus mitu inimest, kes ootasid bussipeatuses ühistransporti. Laupäeva öösel tabas üks rakettidest kortermaja, mille tagajärjel sai raskelt vigastada ja suri hiljem haiglas väike laps.

Purustusi on linnas rohkem, kui neid jõuaks loetleda.

Kehvad lood on puhta joogiveega, sest veesüsteem on endiselt rivist väljas ja vett veetakse eri linnaosadesse masinatega. Elatakse, kus juhtub: garaažides, varjendites, keldrites. Kortermajad vajalikku kaitset ei paku. Kui päev saadetaksegi mööda koduseinte vahel, siis õhtu saabudes korjatakse vajalikud asjad kokku ja kolitakse turvalisemasse paika. Ärevam aeg algab õhtul kella kuue paiku. Nagu aamen kirikus.

Meeleolu hoidmiseks ja vaimu tugevdamiseks ülemäära palju võimalusi pole, aga näiteks Mõkolajivi draamateater jätkab vaatamata keerulisele ajale etenduste andmist.

Reedel esietendus teatri kitsukeses, aga hubases keldrisaalis, mis mahutas umbes nelikümmend inimest ja paistis pigem soojussõlme moodi, monoetendus «Lihtne Ukraina sküüdi naine (baba)» Marõna Vasiljevaga peaosas. Kiievist oli kohale tulnud ka tüki autor, kirjanik ja luuletaja Tamara Gorõha Zernja.

Etendus rääkis Donbassist pärit naisest, kes on vahetult kokku puutunud nii Ukraina iseseisvumise sündmuste, Donbassi ja Krimmi okupeerimise kui ka praeguse täiemahulise sõjaga.

Minimaalsete vahenditega saavutati tegelikult väga hea tulemus. Lisaks lihtsale lavakujundusele hakkas silma projektor, millega kuvati huvitavalt monteeritud videokaadreid, paar väikest kõlarit, kaheksa prožektorit ning heli- ja valgusmehe pult. Põhimõtteliselt oligi kõik.

Tehnilistest vahenditest olulisem oli aga näitleja esitus, mis kiskus saalisviibijatel silmist pisarad välja ja pani nad naeru lagistama. Näiteks hetkel, mil selgus sissepääsul publikule jagatud nööpõelte otstarve - peaosaline võttis välja Vladimir Putini näoga voodoo nuku, millesse iga etendust jälginud pealtvaataja sai oma nõela torgata. Ja torgati mõnuga.

Mitmekülgsest, valdavalt patriootlikest viisidest koosnenud muusikalisest kujundusest ei puudunud ka Ukraina hümn. Publik tõusis kohe hümni esimestest taktidest pimedas saalis püsti ja laulis kaasa. Sel hetkel ruumis valitsenud õhkkonda on keeruline sõnadesse ümber panna. See liigutas.

Monoetendus kestis koos autori ning tüki lavaküpseks vormida aidanud asjaosaliste õnnitlemisega pisut üle tunni. Mõni viiv hiljem, kui lilled üle antud, üksteist emmatud ja mõned laused vahetatud, oli ainsagi terve aknata teatrimaja järsku inimtühi.

Etenduse alguses sai publik torgata nööpnõelu Vladimir Putini voodoo nuku sisse. Seik tekitas teatrikülastajates elevust. Foto: Olga Sošenko

Tamara Gorõha Zernja lausus, et Maidani sündmustest ja sõjast rääkiv raamat on tal järjekorras teine. «Mõkolajivi draamateater pöördus minu poole paar kuud tagasi sooviga teha raamatu põhjal lavastus. «Nende loomeprotsessi ma ei sekkunud ja see, mis lõpuks välja tuli, meeldis mulle väga,» kõneles kirjanik.

«Vaatasin etendust suure naudinguga, aga samal ajal närveerisin. Pisaraid valasin selle aja jooksul vist vähemalt kolm korda. Saalis viibinud publikut vaadates märkasin, et keegi ei suutnud pisaraid tagasi hoida. See lugu põhineb reaalsetel sündmustel ja teema on aktuaalne ka täna, mil meie riik sõdib agressoriga. Meie rahvas on ühel lainel ja seisame oma riigi eest.»    

Mõkolajivi draamateatri direktori asetäitja Natalia Isbaš rõõmustas, et neil on võimalik kõigest hoolimata tööd jätkata ja aidata kas või paaril päeval nädalas mõne tunni vältel inimeste mõtteid sõjalt eemal hoida. Lisaks võimalusele jälgida kohaliku teatritrupi loomingut oodatakse linna peagi mööda Ukrainat tuuritavat Hersoni teatri näitetruppi.

Isbaš lausus, et monotükki mängitakse esialgu vaid paar korda. Publikut napib, suurem osa linlastest ei kipu kodust ilma mõjuva põhjuseta kuigi kaugele. Kui, siis ainult poest toitu ostma.

Ent juba täna on teatris kavas uus monoetendus (keldrisaali lava on umbes viisteist ruutmeetrit ja üle kahe-kolme näitleja sinna koos muude rekvisiitidega väga ei mahu), mida tulevad vaatama hersoni oblasti vabastatud aladelt pärit põgenike lapsed. «Lapsi on linna jäänud vähe,» tõdes Isbaš.