Viimased kuus aastakümmet on Kuuba raketikriisi käsitletud kui hetke, mil maailm oli sammu kaugusel tuumahävingust, kuid Venemaa presidendi Vladimir Putini ähvardused viimastel kuudel ja eriti nädalatel on tõstatanud küsimuse, kas maailm on taas riskimas 1962. aasta sügise pingetespiraali kordumisega.

«Oli tunne, et silmus tõmbub koomale meie kõigi – ameeriklaste, inimkonna – ümber ja sillad, mille kaudu põgeneda, varisevad,» meenutas pingelisi päevi 60 aastat tagasi toonase USA presidendi John F. Kennedy noorem vend ja tema administratsiooni justiitsminister Robert Kennedy oma mälestusteraamatus Kuuba raketikriisist.

Peaaegu samasugust viimsepäeva meeleolu kandis USA praeguse presidendi Joe Bideni kahe nädala tagune hoiatus, kus ta väitis, et Putin ei heida nalja, kui räägib taktikalise tuumarelva kasutamisest. «Ma ei arva, et oleks sellist asja nagu võimalus kasutada kergekäeliselt tuumarelva ja mitte lõpetada Armageddoniga,» lausus ta Demokraatliku Partei annetuste kogumise üritusel New Yorgis.

Kommunismi kokkuvarisemist kajastanud ja raketikriisist raamatu «Üks minut südaööni: Kennedy, Hruštšov, ja Castro tuumasõja veerel» («One Minute to Midnight: Kennedy, Khrushchev and Castro on the Brink of Nuclear War») kirjutanud Michael Dobbsi hinnangul tegid 60 aasta tagused sündmused selgeks, et kui kaks riiki turnivad eskalatsiooniredelil, muutuvad äpardused üha tõenäolisemaks ja kui konventsionaalses sõjas ei too poliitikute vead kaasa kogu inimkonna minema pühkimist, siis tuumavastasseisus võib tillukegi arusaamatus olla katastroofiliste tagajärgedega.

Nõukogude Liidu tuumalõhkepeade paigutamine Kuubale käis toona ülima saladuskatte all.

Mais 1962 sai Punaarmee ohvitser Vadut Hakimov ootamatult korralduse naasta puhkuselt ja suunduda oma salajasse sõjaväeossa Edela-Venemaal Brjanskis. Seejärel asus Hakimov teele kaubalaevaga. Tema üksuse mehed olid erariietes ja kaasas olid neil suusaprillid ja soojad saapad, kuid mitte isikut tõendavaid dokumente.

Kommentaarid
Copy