Pühapäeval vabatahtlike varustuslaos toiduaineid masinale laadinud Oleh rehmas, et kui ta peaks kodust lahkuma, siis on selgusetu, kes katab tema eluasemega seotud kommunaalkulud. «Kas linnavalitsus maksab minu soojaarved?» küsis ta. «Tühjagi. Isegi kui siit mõneks ajaks lahkun, tuleb mul eemal viibitud ajal ikka kõige eest tasuda. Hoolimata sõjast keegi kingitusi ei tee.»
Töökohtade puudus (enamasti tegutsevad veel vaid väikeettevõtted ja teenindusasutused) ning vähene sissetulek on pannud niigi kasinalt elavad inimesed olukorda, kus olulisel määral sõltutakse humanitaarabist. Abiveod on aga suhteliselt kokku kuivanud.
«Esimese õuduse n-ö kustutamiseks saabus humanitaarabi pea üle Euroopa. Kolme kuu vältel tuli päevas kaks-kolm rekatäit kindlasti. Varustasime seitset-kaheksat haiglat, lisaks abistasime meie väeosade meditsiiniüksusi. Praegu? Nii paljusid enam kindlasti mitte,» rääkis Mõkolajivi ühe suurima vabatahtlike ühenduse töötaja Natalja Buzõna. «Nüüd kirjutame kõikjale kirju ja pöördumisi. Kolmel päeval veame haiglatesse ja internaati, kus elavad sõjapõgenikud, leiba, pamperseid, anname sõduritele medikamente. Jahutagavarasid jagame rahvale siiani – paljud on hakanud ise leiba küpsetama.»