Ukraina siseministri nõunik: kaks pluss kaks ei ole alati neli

Siit algab Hersoni oblast. Foto: Olga Sošenko

Ukraina Tulevikuinstituudi tegevdirektor ja siseministri nõunik Vadõm Denisenko (48) lausus intervjuus Postimehele, et Kahhovka tammi õhkimisega tulistaks Vene okupatsiooniväed iseendale jalga. Korra on nad ajaloos seda samas kohas juba teinud.

Kuidas kommenteerite praegust olukorda rindel?

Lahingute põhiline raskuskese on Bahmuti ning Avdijivka suunal. Suurematel rindelõikudel ei ole nad (Vene relvajõud) puhtfüüsiliselt võimelised midagi ette võtma. Ootame muidugi, mida toovad endaga kaasa uued mobiliseeritud, kuid on selge, et praegu neil valmisolek ulatuslikumaks ründetegevuseks puudub.

Võtmesündmused arenevad praegu idarindel, lisaks lõunas Hersonis ja Berõslavis, kus nad on asunud ennast väga hoolega kindlustama. Kogu see jutt, mida räägitakse taganemisest ja evakuatsioonist, on mõeldud tähelepanu kõrvalejuhtimiseks, sest praegu valmistutakse tänavalahinguteks.

Nende jaoks on oluline, et Ukraina relvajõud hakkaksid andma Hersonile ulatuslikke tulelööke ehk talitama samamoodi, nagu nad ise tegid Mariupolis. Sellega tahetakse näidata pilti, kui julmalt Ukraina oma linnasid hävitab.

Samal ajal muutus ootamatult infosõja strateegia: hakati rääkima Ukraina nn räpasest pommist. Sellel on kolm põhjust. Esiteks on esimesed kaheksa sõjakuud näidanud, et Venemaal puudub tänaseni ühene arusaam, mille pärast sõditakse. Seetõttu peavad nad leidma ja otsivad tänaseni mitmesuguseid ettekäändeid. Nii jutustataksegi nüüd räpasest pommist, millega tahetakse näidata, et tuumalöögiga ei ohusta nemad, vaid seda valmistab hoopis ette Ukraina.

Arvan, et see on seotud samal ajal Venemaa väga tiheda koostööga [uraani rikastamise ja tuumarelva valmistamisega ametis] Iraaniga. Viimane töötab väga kiiresti ja kõik märgid viitavad, et Venemaa aitab Iraani olulisel määral. See on mõlemale vastastikku kasulik, sest Venemaa ostab neilt muu hulgas taktikalisi rakette ja Shahede (droone). Nii, et Iraaniga seoses on neil teatud arenguid.

Ukraina siseministri nõunik Vadõm Denisenko. Foto: uifuture.org

Kolmandaks pakkus [Venemaa kaitseminister Sergei] Šoigu vestluses ülejäänud ministritega üsna avatud tekstiga, et Venemaa võiks alustada läbirääkimisi Ukrainaga. Vene välisluureteenistuse juht [Sergei] Narõškin lausus omakorda, et nad on lähenenud nn teisele Kariibi kriisile. Kariibi kriis lahendati mäletatavasti läbirääkimiste teel. Ühesõnaga räägivad nad juba otsesõnu: istuge meiega läbirääkimiste laua taha.

Mingitest läbirääkimistest…

… ei saa juttugi olla. Hetkel lihtsalt ei ole, mille üle läbi rääkida.

Hersoni ümber valitseb huvitav olukord. Kui palju on linna jäänud elanikke?

Umbes 57 000. Enne sõda elas seal 270 000–280 000 inimest. Sõja alguses lahkus linnast ligi pool elanikkonnast. Kui palju neid on praeguseks sinna jäänud, seda on keeruline öelda, aga alla 100 000 kindlasti. Tõenäoliselt jääb see hulk vahemikku 50 000–100 000.

Hersoniga seoses räägitakse palju võimalusest, et Vene väed õhivad Kahhovka hüdroelektrijaama tammi. Kui tõenäoliseks sellist stsenaariumi peate?

See on põhimõtteliselt kõige viimane, mida nad võivad teha, kuivõrd see annab löögi neile endile. Dnepri parem kallas on vasakust natuke kõrgem, kuigi maastik on seal kõikjal tasane. Praktiliselt on see stepp. Nii või teisiti ujutaksid nad tammi õhkimise korral üle umbes 80 vasakul kaldal asuvat asustatud punkti, lisaks Hersoni, Oleški ja veel rida teisi linnu.

Ukraina sõdur valmistab Hersoni rindel võitluskaaslastele süüa. Foto: Olga Sošenko

Pluss seisaks veetaseme langemise korral silmitsi ökoloogilise katastroofiga Zaporižžja tuumaelektrijaam, mis vajab jahutusvett. Veetaset on seal tõstetud kahekümne meetri jagu, aga kui see langeb, siis ei kujuta ilmselt veel keegi endale päris täpselt ette, mis võib reaktoriga juhtuda.

Nii, et veetammi õhkimine on minu arvates tõepoolest kõige viimane samm. Samas jätkatakse sellega ähvardamist, kuivõrd see on tõesti trump, mida käes hoida.

Viimati juhtus midagi analoogset Kahhovkas 1941. aastal, kui Nõukogude armee õhkis Dneprogesi hüdroelektrijaama tammi. Selle tagajärjel hukkus tookord umbes 100 000 inimest, teiste seas Nõukogude sõdurid, kes ei jõudnud samal ajal taganedes Dneprit ületada.

Praegune olukord on sellega sarnane, aga sellisel juhul tulistavad nad iseendale jalga: tammi õhkimine tähendaks, et Krimm jääks mitmeks aastaks veeta, jõe vasakul kaldal asuvad Hersoni oblasti asulad oleksid üle ujutatud ning Zaporižžja tuumajaama tabaks katastroof.

Mõkolajivi oblast on mitu viimast nädalat olnud Venemaa intensiivsete rünnakute sihtmärk.

Nii on see juba viimased kolm kuud, lihtsalt rakettidele on lisandunud nüüd droonid.

Venemaa on kulutanud rünnakuteks mitte ainult Mõkolajivile, vaid ka teistele piirkondadele tohutul hulgal rakette. Kui kauaks neil veel tagavarasid jätkub?

S-300 rakette, millega tulistatakse Mõkolajivit, jätkub veel mitmeks aastaks. Neil võib olla ja ilmselt ongi piiratud koguses Kalibr ja Iskander rakette, aga S-300 rakette jätkub erinevatel hinnangutel veel kaheks-kolmeks aastaks. Need raketid on küll väga ebatäpsed, kuid see ei muuda olukorda.

Ees ootab talv. Rünnakud avaldavad olulist mõju tsiviilelanikkonnale ja nende toimetulekule.

Kahtlemata mõjutavad need kõiki. Meiegi istume intervjuu ajal siin küünlavalgel. Vaatame, mis edasi hakkab saama, aga on selge, et talv kujuneb kõigi jaoks väga raskeks.

Milliseks hindate Valgevenest lähtuvat sõjalist ohtu?

Jälgime seda igapäevaselt. Praegu on olukord põhimõtteliselt selline, et neil puudub võimalus piisava löögijõu saavutamiseks. Siin tuleb hinnata, kuidas suudetakse koondada vägesid ja tehnikat. [Valgevene president Aljaksandr] Lukašenka pole praegu võimeline [Venemaad] toetama oma armeega. Kui ongi, siis koosneb see hetkel elavjõuna 7000-8000, maksimaalselt 10 000 mehest.

Nende armee suurus enne Ukraina sõja algust oli 50 000 meest, kuid selle kvaliteet oli küllaltki madal. Enam-vähem tõsiseltvõetavaks saab sellest hulgast pidada 10 000 sõdurit.

[Venemaa president Vladimir] Putin mõistab, et veel ühe rinde avamine pole mõttekas. Eelmisel korral tegid nad mitmeid rumalusi, aga kukkusid eelkõige läbi kehva logistika tõttu, sest see lihtsalt ei toiminud. Ent meilgi puudusid sellel hetkel HIMARSid. Praegu, kui meenutada siinkohal kas või kuulsaid märtsikuu fotosid 15-16 kilomeetri pikkusest hävitatud Vene sõjaväekolonnist, ei valmista nende purustamine meie jaoks mingit küsimust.

Nad mõistavad samamoodi, et Põhja-Ukrainas, kus on iseenesest soo ja metsad, oleks pealetung nende jaoks küllaltki suur avantüür. Seda enam, et neil pole praegu erilist jõudu sõdida. Kui rääkida Vene armeest, siis isegi Bahmutis ei sõdi nende regulaararmee, vaid Wagneri palgasõdurid.

Venemaa kõik lootused on hetkel seotud mobiliseeritutega, kes peaksid saama võitlusvõimeliseks mõne kuu jooksul. Seejuures on raske öelda, kui efektiivsed nad on. Mina sellise massi ja tehnika hulga põhjal küll nende kvaliteedi kohta üheselt praegu midagi öelda ei oska.

Ukraina lipp Hersoni oblasti vabastatud külas. Foto: Olga Sošenko

Kui tõenäoliseks võib pidada võimalust, et Venemaa liigutab vägesid lõunarindelt uuesti Kiievi peale?

Kui ühest kohast jõudu ära võtta ja lisada teise, siis tähendab see, et nad avavad tee Zaporižžjasse. Ühtlasi annaks see Ukraina armeele võimaluse mitmeks järgmiseks vastukäiguks. Kaks pluss kaks ei ole alati neli. Siin mängivad rolli natuke teised asjaolud.

Samamoodi rääkisid venelased, et tõmbavad Kiievi ja Tšernihivi oblastist väed ära ja viivad Donbassi, mille seejärel ära võtavad. Tegelikkuses on nad juba kolm ja pool kuud istunud Lõssõtšanski ja Bahmuti all. 3. novembril täitub lahingute algusest sellel suunal neli kuud, aga kui palju neil on õnnestunud edasi liikuda? Kaks või kolm kilomeetrit. Seega ei saa siin rääkida pelgalt vägede ümberpaigutamisest ühele või teisele suunale. Selle sõja kvaliteet on natuke teistsugune.

Rünnakud Ukraina energiataristu objektidele on põhjustanud ulatuslikku kahju. Kui kaua võivad probleemid energiavarustusega kesta?

Probleeme esineb meil senikaua, kuniks neil jagub rakette. Saame aru, et teatud regioonid võivad meil jääda päevadeks elektrivarustuseta. See on väga keeruline olukord. Eriti talveperioodil ja meie majandusele. Probleem ei seisne isegi selles, et inimesed peavad korterites külmetama, vaid suurim mure on, et meie tööstusettevõtted – toiduainetetööstus, kaevandused ja muu – jäävad sellisel juhul lihtsalt seisma ning see põhjustab meile tohutuid raskusi. Seetõttu on praegu meie jaoks kõige olulisemad õhutõrjesüsteemid ja sõjalennukid.

Tahtsingi küsida, millist abi Ukraina hetkel kõige rohkem vajab.

Õhutõrjesüsteeme ja sõjalennukeid. Kaugmaa suurtükke. Hetkel ei ole nendest midagi tähtsamat. Kui need oleksid meil olemas, paistaks olukord teistsugune.

Vadõm Denisenko

Ajakirjanik, politoloog ja poliitik

Ta on töötanud mitme ajakirjandusväljaande peatoimetajana, andnud välja monograafia ja kaks novellikogu

Doktorikraad Ukraina Riiklikust Teaduste Akadeemiast

Ukraina ülemraada kaheksanda koosseisu liige (2014-2019)