:format(webp)/nginx/o/2020/10/16/13416757t1h0748.png)
Julia Pohrebna on loobunud katsetest veenda koduigatsust kannatavaid külaelanikke mitte naasma Ukraina lõunarindele. Selle asemel jagas rõõmsameelne 32-aastane vabatahtlik karpe toiduga seltskonnale pensionäridele, kes olid otsustanud mitte lahingute lõppu ootama jääda ja tulnud tagasi Berezani jõe suudmealal asuvasse Lõmanõ külla.
Päike oli vajumas üle jõe, mis eraldab külaelanikke Vene sõduritest, kes valgusid Berezani idakaldale Krimmist. Küla ümbritsevates metsades peidus olevad Ukraina sõdurid ladusid Grad-rakette veokile paigutatud heitjatesse, et jätkata lahingut Hersoni pärast.
Igaöine tulevahetus oli kohe-kohe algamas ja külaelanikud kiirustasid tagasi keldritesse, kaasas nädalavaru riisi ja lihakonsereve.
/nginx/o/2022/11/03/14937940t1hde49.jpg)
Pohrebna vangutas pead ja tõmbas päikese loojudes kuulikindla vesti kõvemini selga.
«Oleks palju lihtsama, kuid neid inimesi siin poleks,» ütles naine malbelt naeratades. «Aga kuidas sa palud lahkuda kellelgi, kes on elanud 70 aastat samas kohas, kus iga rohulible on neile tuttav. Eriti, kui neil pole kuhugi minna.»
Tagasi tööle
Ukraina edukas vastupealetung riigi põhjaosas ja liikumine üha kaugemale lõunasse on julgustanud paljusid inimesi naasma piirkonda, mis asub ohtlikult lähedal rindejoonele.
Paljud tulevad kodukanti tagasi, sest ei suuda maksta üüri sõjategevusest kaugemale jäävates asulates. Teised pelgavad, et on kasutanud juba liialt kaua sugulaste ja sõprade külalislahkust. Ning veelgi enamad lihtsalt tahavad kanda hool varem maha jäetud maamajade ja kahjustada saanud korterite eest.
«Siin on viimasel paaril päeval läinud asi palju paremaks,» ütles otsusekindla noogutuse saatel kooli majahoidjana töötav 27-aastane Jekaterinodar Dudik. «Viimane pomm kukkus äkki viis päeva tagasi. Ma läksin täna tagasi tööle. Ma pühkisin lehti.»
«Loomulikult on nad liiga vara tagasi tulnud,» sõnas 54-aastane külavanem Natalja Panašõi. «Aga ma olen selle üle rõõmus, sest ma tunnen end siin väljas vähem üksikuna.»
Lõmanõ 4000 elanikust põgenesid kõik peale mõnesaja, kui Vene väed liikusid külast läbi kaheksa kuud tagasi, kõigest mõni päev pärast Venemaa sissetungi algust Ukrainasse. Kohalike ametnike sõnul on nüüd asula elanike arv kerkinud umbes tuhandele.
«Ma külastan iga nädal nelja seesugust küla,» rääkis Pohrebna. «Mõnda kohta pääseme ainult jalgsi üle põllu.»
Mehed otsakorral
Külast pisut eemal autopikkusi rakette mitmikraketiheitjasse libistavad sõdurid elanike naasmise üle ei kurtnud.
Nooremseersandi Oleskandr Veretenniku sõnul on suurtükilahingud lähikonna metsades ja põldudel jätkuvalt tavalised.
«Kuid asjad muutuvad meie jaoks pisut lihtsamaks,» lausus 32-aastane mees. «Ma ei arva, et neil hakkavad relvad otsa saama. Ma arvan, et neil hakkavad mehed otsa saama. Tundub, et nad toovad rindele üha vähem ja vähem oskuslikke sõdureid.»
/nginx/o/2022/11/03/14937983t1h2efc.jpg)
Kreml on saatnud täiendusi kogu Ukrainast Hersoni linna, mis on väravaks nii Krimmi kui ka Aasovi merele. Linnaga sama nime kandva oblasti piir jääb Lõmanõ küla majadest vaid mõne sõiduminuti kaugusele.
28. brigaadi sõdurid kiitsid droonide hävitamiseks mõeldud relvi ja õhutõrjesüsteeme, mis on muutnud taeva Lõmanõ kohal pisut turvalisemaks. «Seda sõda juhivad tehnoloogia ja innovatsioon. Ja meie insenerid ei jää kellelegi alla,» lausus sõdur hüüdnimega Balkan. «Ma tahan tänada meie liitlasi, kuid enamik tehnoloogiast, mida kasutame, on meie enda oma.»
Vähem üksildust
Vene vägede taandumine on pannud Kremli üha enam ja enam kasutama rünnakutes tiibrakette ja hulkurdroone. Moskva sihikul on ennekõike elektrijaamad ja muu tsiviiltaristu – eesmärk näib olevat ukrainlaste moraali hävitamine, jättes nad talvel ilma kütte ja valguseta.
Kuid Lõmanõ küla on juba külm ja pime. Sealsed elaniku veeretavad tänavale gaasiballoonid, et päevasel ajal kartuleid ja teed keeta.
Paljud neist eelistavad ööseks minna küla kesksesse punkrisse, selmet jääda omapäi kodumaja keldrisse.
/nginx/o/2022/11/03/14937970t1h11fa.jpg)
Külavanema Natalja Panašõi liigub palju ringi, sest Lõmanõ administratiivhoone on rusudes. Ta kiirustas reguleerima liiklust lärmakas järjekorras, kuhu kohalikud olid hämaruse saabumise eel kogunenud nädala toiduportsu kätte saama.
«Loomulikult on nad liiga vara tagasi tulnud,» sõnas 54-aastane naine. «Aga ma olen selle üle rõõmus, sest ma tunnen end siin väljas vähem üksikuna.»