INTERVJUU ⟩ Vene-ekspert: Venemaa näeb Putini tulevikust sõltumata veel pikalt välja nii nagu praegu

Me ei saa elada lootuses või illusioonis, et ühel päeval Venemaa muutub dramaatiliselt ja meil on täiesti teine süsteem, ütleb Stockholmi Ida-Euroopa uuringute keskuse juht, endine diplomaat Fredrik Löjdquist. Foto: Valdis Kauliņš/Riia konverents

Venemaa presidendi Vladimir Putini käsutuses on sedavõrd tõhus repressiivaparaat, et raske on näha kedagi talle vastu astumas, kuid mobilisatsiooni ja ühiskonna üha julmema survestamisega õõnestab ta oma režiimi, leidis Riia julgeolekukonverentsi ajal Postimehele antud usutluses Stockholmi Ida-Euroopa uuringute keskuse direktor, Rootsi endine diplomaat Fredrik Löjdquist.

Kui Rootsis käisid kevadel arutelud NATOga liitumise üle ja lõpuks otsustati esitada selleks taotlus, valitses ootus, et Venemaa reageerib sammule ühel või teisel viisil, olgu küberrünnakute või millegi muuga. Ometi pole seda vähemalt nähtavalt juhtunud. Mis põhjusel?

See arutelu käis ja Rootsi meedia spekuleeris, mis võiks olla Venemaa vastukäik. Paljud neist asjadest, mida kardeti või arutati, ei saanud tõeks. See ei tähenda, et Venemaa ei teinud katseid või avaldusi, mida võib tõlgendada ähvardusena või mitte.

Kuid vähemalt alates 2014. aastast on tulnud Vene poolelt pidevalt sõnumeid, et kui Rootsi peaks lähenema NATO-le, viib see selleni, et Venemaa peab suhte meiega ümber defineerima. Eriti on rõhutatud ühte punkti: kui Rootsi peaks rajatama NATO alalised sõjalised rajatised, tooks see Venemaa vastumeetmed, mida üldiselt on tõlgendatud kui seda, et Rootsist saaks sõja puhkedes Venemaale legitiimne sihtmärk.

Ma arvan – ja nüüd ma spekuleerin –, et Venemaa võis leida, et kui nad tegutsevad liiga ähvardavalt, teeb see neile karuteene ja muudab Rootsi toetust [NATO-le] vaid tugevamaks. Muutus toimus Rootsis ka väga kiiresti. Veel jaanuaris-veebruaris ütlesid valitsuse esindajad, et NATO liikmesus pole arutlusel. Ja ma arvan, et Venemaa oli väga hõivatud. Nende tähelepanu ja fookus olid selgelt Ukrainal. Ehk neil polnud ressursse või vähemasti nende poliitiline fookus oli mujal.

Teine spekulatsioon oleks, et Soomel ja Rootsil juba oli nii lähedane koostöö NATO ja USAga ka sõjalises sfääris, et nad ehk nägid meid juba poolest saadik NATO liikmena ja see polnud tegelikult suur muutus.

Aga kes teab? Need on spekulatsioonid. Me peaks küsima Putinilt endalt, aga ma ei usu, et ta annab vastuse.