:format(webp)/nginx/o/2018/02/21/7608039t1h5632.jpg)
/nginx/o/2022/11/10/14952284t1h8b4d.jpg)
- Peatsed G20 ja APECi tippkohtumised toovad kokku pidevalt mõõtu võtvate suurriikide liidrid.
- Kagu-Aasias toimuvatelt aruteludelt võib tulla ka impulss, mis muudab Ukraina sõja käiku.
- Hiina ja USA võimuvõitlus sunnib osavalt laveerima kõiki Vaikse ookeani piirkonna maid.
Maailmapoliitika jõukese on kandunud ühelt suurelt ookeanilt teisele: kui kuni 20. sajandi lõpuni domineeriti maailma Atlandi ookeanilt, siis 21. sajandi algus ja Hiina esiletõus suurjõuna on dünaamikat muutnud ning asetanud Vaikse ookeani mängulaua keskele.
Selle tähtsa geopoliitilise nihke on esile kutsunud mitme teguri koosmõju. Ühelt poolt on Euroopa Liit nõrk. Euroopa on kaotamas oma viimaste sajandite keskset positsiooni pärast Brexitit, ühenduse rolli kahtluse alla seadvate populistide edu mitmes riigis, majandus- ja energiakriisi ning Vene ohtu, mis on päädinud hävitava sõjaga Ukrainas.
Hiina samas alustas sajandi hakul ambitsioonika välispoliitika ajamist, luues erakordselt tihedad sidemed Aafrika ja Ladina-Ameerikaga. Ometi on tegemist olemuselt marksistlik-leninistlikku ideoloogiat kandva maaga, mis lihtsalt otsustas, et hakkab globaalse vabakaubanduse käendajaks, et toetada riigi igati konkurentsivõimelist tööstust.
Ameerika Ühendriigid olid toona üllatunud kiirusest ja haardest, millega Aasia hiid suutis sõlmida leppeid Aafrika ja Ladina-Ameerika maadega. Hiina edu aluseks olid laenud ja valmidus rajada taristut vastutasuks kaubanduslepete sõlmimisele ja loodusvaradele ligipääsu saamisele struktuursete probleemide käes vaevlevatelt valitsustelt.
Kaupmees, mitte moraalijutleja
Selle laienemise juures on veel üks oluline nüanss: Hiina piirdub kaubandus- ja investeerimislepetega, kuid ei sega end teiste riikide sisepoliitikasse ega pea loengut inimõigustest. «Hiina on töötanud ja jätkab töötamist koos Aafrika riikidega, et rakendada praktilisi meetmeid kaubandus- ja majanduskoostöö probleemide asjakohaseks lahendamiseks, nii et Aafrika riikidel on sellest koostööst rohkem võita,» lubas Hiina president Xi Jinping 2013. aastal Tansaanias, kui oli parasjagu oma esimesel Aafrika ringreisil.
Mõni kuu hiljem suundus samasugusele retkele USA president Barack Obama. Esimesel ametiajal polnud ta Aafrikat külastanud, kuid soovis siis Hiina kasvavat mõju mandril tasakaalustada. Hakatuseks külastas ta Senegali, kus peetud kõne tekitas mõnevõrra vastuolusid, sest Obama võttis jutuks geikogukonna tagakiusamise riigis. «Minu põhimõtteline seisukoht on, et sõltumata rassist, sõltumata usust, sõltumata soost, sõltumata seksuaalsest sättumusest peavad seadused kohtlema inimesi võrdselt,» lausus ta.
Kui Washington ja Peking heidavad enda ümber hiiglaslikke varje, siis Indoneesia ja Tai näevad end vahendaja rollis.
Hiina ja USA riigipea kõned muudavad ilmseks erinevuse selles, kuidas suhete ülesehitamisele lähenetakse. Hiina on kaupmees. Ameerika Ühendriigid ja Euroopa tunnevad kohustust mitte ainult äri ajada, vaid eksportida ka demokraatiat ja inimõigusi. See tekitab arengumaades omamoodi vaenulikkust, rääkimata asjaolust, et nad heidavad pilgu lähiajaloole ja süüdistavad läänt silmakirjalikkuses.
Ligi kümme aastat pärast Xi ja Obama ringkäike on Hiina suure osa maailma jaoks tähtsaim kaubanduspartner ja suurim laenuandja. USA seevastu on otsustanud mänguvälja nihutada ja astuda Hiinale vastu nende enda regioonis.
Selle esimeseks sammuks oli 2016. aasta veebruaris sõlmitud Vaikse ookeani ülene kaubanduslepe (TPP), mis sidus USA 11 Vaikse ookeani ääres asuva riigiga: Austraalia, Brunei, Kanada, Tšiili, Jaapani, Malaisia, Mehhiko, Uus-Meremaa, Peruu, Singapuri ja Vietnamiga. Tõsi, lepe jäi lõpuks ratifitseerimata ning USA eelmine president Donald Trump lahkus sellest ametlikult 2017. aasta jaanuaris.
Siis, eelmise aasta septembris andis USA hoo sisse AUKUSe leppele: India ja Vaikse ookeani piirkonda hõlmavale strateegilisele sõjalisele liidule Ühendriikide, Ühendkuningriigi ja Austraalia vahel, mille raames Austraalia saab tuumaallveelaevad ning osalised vahetavad luureteavet ja teevad sõjalist koostööd.
Lepe, mida ennekõike nähakse katsena kärpida regioonis Hiina mõju, oli ühtlasi kõrvakiil Pariisile, kuna selle tulemusel vahetas Austraalia allveelaevatarnijana Prantsusmaa välja USA vastu.
Hiina väljendas selle strateegilise anglosaksi alliansi suhtes teravat vastuseisu. «Tuumaallveelaeva koostöö USA, Ühendkuningriigi ja Austraalia vahel on tõsiselt õõnestanud piirkondlikku rahu ja stabiilsust, teravdanud võidurelvastumist ja kahjustanud rahvusvahelisi relvade leviku tõkestamise püüdeid,» teatas Peking.
USA Kongressi alamkoja spiikri Nancy Pelosi suvine visiit Taiwanile süvendas veelgi pingeid Hiina ja Ameerika Ühendriikide vahel. Kaks suurjõudu on rünnanud teineteist aina teravamalt ja suurendanud riske regioonis, mis traditsiooniliselt mängib omamoodi neutraalsuse kaardile Ühendriikide varasema imperialismi ning Hiina uue ja teist laadi imperialismi vahel.
Soov saada rahu arhitektiks
Just Kagu-Aasiast võib lähinädalail liikvele minna ka impulss, mis toob muutuse Ukrainas kestvasse sõtta ning pingetesse Washingtoni ja Pekingi vahel. Esmalt kohtuvad tuleva nädala teisipäeval-kolmapäeval Indoneesias Bali saarel G20 riikide liidrid ning kohe seejärel reedel-laupäeval on riigipead Tai pealinnas Bangkokis Aasia ja Vaikse Ookeani Majanduskoostöö organisatsiooni (APEC) liikmesmaade tippkohtumisel.
/nginx/o/2022/11/10/14952286t1h8d15.jpg)
Mõlemal kokkusaamisel osalevad USA ja Hiina ning põhimõtteliselt võinuks sinna sõita ka Venemaa president Vladimir Putin, kuid üleeile kinnitas Kreml, et riigipea asemel reisib Kagu-Aasiasse välisminister Sergei Lavrov.
Nii Bali kui ka Bangkok unistavad sellest, et olla võimaliku rahu arhitektid või vähemasti paigad, kus Venemaa ja Ukraina alustavad läbirääkimisi. Kui Washington ja Peking heidavad enda ümber hiiglaslikke varje, siis Indoneesia ja Tai näevad end vahendaja rollis.
Atlandi telje riikidel pole tänapäeval sisuliselt üheski konfliktis võimalik olla vahendajaks, sest paljude arenevate riikide jaoks on lääne koloniaalpärand terava kriitika sihtmärk.
N-ö Atlandi telje riikidel pole tänapäeval sisuliselt üheski konfliktis võimalik olla vahendajaks, sest paljude arenevate riikide jaoks on lääne koloniaalpärand terava kriitika sihtmärk. India, Lõuna-Aafrika Vabariik, Brasiilia, Venemaa ja Hiina – ehk lühidalt BRICS – tahavad olla vastukaal lääne domineerimisele ja selle institutsioonidele, nagu näiteks Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ja Maailmapank.
Aafrika ja Ladina-Ameerika pole praegu võimelised looma maailmas muutust, kuid Aasia on. Kõige olulisem geopoliitiline mängulaud paikneb just seal. Lääs eesotsas USAga püüab peatada Hiina mõju laienemist.
/nginx/o/2022/11/10/14952285t1h95b5.jpg)
Võitlus käib mõneti saarhaaval. Saalomoni saared, Kiribati, Fidži, Samoa või Tuvalu saavad abi mõlemast suunast ning Hiina ja Ühendriikide võimukandjad külastavad neid selleks, et võita väikeriikide poolehoidu kurnavas diplomaatilises ja majanduslikus lahingus.
Vaikse ookeani saareriikidest põhja pool asuvad Tai, Indoneesia ja Filipiinid žongleerivad kahe hiiu vahel, keda nad korraga pelgavad ja vajavad. Kahe suurjõu vahel tasakaalu hoidmine aitab neil maadel kindlustada enda ellujäämist.
Kogu selle mõõduvõtmise keskel pakuvad APECi-laadsete organisatsioonide kohtumised võimalust kõik asjaosalised ühe laua äärde kokku tuua. APECi moodustavad 21 maad Vaikse ookeani mõlemalt kaldalt esindavad lõpuks 2,9 miljardit inimest, 60 protsenti maailma SKTst ja ligi poolt maailma kaubavahetusest.
Nii on Vaiksest ookeanist saanud lisaks sellele, et tegemist on maailma suurima veekoguga, ka meie planeedi kõige tähtsam turg. Just sellel ja mitte Atlandi ookeanil käib rahvusvahelise poliitika suur mäng.