N, 9.02.2023
POSTIMEES HERSONIS ⟩ Vabastatud külas kallistasid elanikud Ukraina sõdureid, laulsid neile hümni
Vabastatud Blahodatne külas elav kaheksa-aastane Miša näitab varrukale õmmeldud Ukraina lipu embleemi. Täpselt nii nagu Ukraina sõdurid kannavad. Foto: Olga Sošenko
Olga Sošenko
, fotograaf, Hersoni oblast
Vabastatud külas kallistasid elanikud Ukraina sõdureid, laulsid neile hümni
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Üleeile Hersoni oblastis vabastatud Blahodatne külas on kohalike rõõm Ukraina vägede tuleku üle lausa füüsiliselt tuntav, veendus Postimees eile, kui Ukraina sõjaväelaste saatel käis vabastatud aladel.

Külaelanikud, eriti lapsed, tulid Ukraina sõdureid tänavatel kallistama, kutsusid neid enda juurde sisse teed jooma. Üks kohalikus koolis töötav naine hakkas tänaval kõva häälega hümni laulma, kui nägi Ukraina sõdureid lähenemas.

Blahodatne elanik kallistab Ukraina üksuse sõjaväefotograafi.
Blahodatne elanik kallistab Ukraina üksuse sõjaväefotograafi. Foto: Olga Sošenko

«Okupatsiooni ajal andis hümni laulmine mulle jõudu,» ütles naine. Siis laulis ta hümni muidugi omaette, mitte avalikult tänaval. Õpetas ka varjendis istudes lapsi Ukraina hümni laulma. «Lastel oli eriti raske kogu selle aja,» lausus ta.

Varjendina kasutasid 20 kilomeetri kaugusel Hersoni linnast asuva Blahodatne elanikud keldreid. Lapsed Miša ja Polina näitasid Postimehele keldrit, kus nad kuude kaupa elasid koos vanematega.

Keldris andis valgust suuremast taskulambist tehtud improviseeritud valgusallikas. Seal lapsed magasid, õppisid ja mängisid, sest Vene sõdurid lubasid kohalikel majadest välja tulla ainult lühikeseks ajaks: vee toomiseks, leiva järel käimiseks jms.

Miša ja Polina istuvad keldris, kus nad elasid vanematega kuude kaupa.
Miša ja Polina istuvad keldris, kus nad elasid vanematega kuude kaupa. Foto: Olga Sošenko

«Siin me õpime,» näitas 8-aastane Miša keldris väikest lauda, kus olid laste kooliasjad. «Toas on ohtlik,» lisas tema 5-aastane õde Polina.

Laste isa sõnul ehitas ta omal ajal õnneks hea ja sügava keldri. «Vähemalt sai [pommitamise ajal] öösel rahulikult magada, siia polnud väga kuulda,» ütles isa.

Kuna küla asus üsna rindejoone lähedal, siis lasti üle elanike peade lakkamatult kõikvõimalikest relvadest. Nüüd lootsid külaelanikud saada lõpuks rahu. Osad inimesed nentisid Postimehele, et vaikus on isegi harjumatu.

Rõõmsad kohalikud tõid Ukraina sõduritele oma aiasaadusi. Kant on väga viljakas.
Rõõmsad kohalikud tõid Ukraina sõduritele oma aiasaadusi. Kant on väga viljakas. Foto: Olga Sošenko

Enne sõda elas Blahodatnes ligi tuhat inimest. Kui Ukraina väed küla vabastasid, oli sinna jäänud kõigest umbes 60 inimest.

Kõige suurem probleem okupatsiooni ajal oli kohalikel veega, kuna veesüsteem oli puruks lastud ja vett tuli käia kaugelt toomas. Elektrit pole külas juba ammu, sellega on kohalikud juba harjunud. Toiduga polnud probleeme, sest kõigil on külas oma aiamaad. Ainult leiba oli raske saada.

Vene sõduritest käitusid kohalike sõnul kõige vastikumalt burjaadid nagu paljudes kohtades. Käitusid nahhaalselt, tulistasid õhku, kui nägid kohalikke, karjusid, et elanikud istuksid oma majades, kui kontrollisid dokumente, siis võisid nägupidi maha suruda, kirjeldasid kohalikud nende käitumist. Majad, kust inimesed olid sõja eest ära põgenenud, varastati tühjaks.

Kohalikud Blahodatne küla mehed.
Kohalikud Blahodatne küla mehed. Foto: Olga Sošenko

«Marodööritsesid nad siin päris palju,» lausus üks kohalik naine. Teise naise sõnul püüdsid Vene sõdurid põldude peal ka kohalike lehmi ja müüsid neid maha. Kellele, seda naine ei teadnud.

Märksõnad
Tagasi üles