:format(webp)/nginx/o/2017/03/21/6477779t1h61f7.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/05/17/15327035t1h2447.jpg)
- Venemaa koondab Hersonist taandunud üksused tõenäoliselt Donbassi.
- Vägede koondamiseks vajavad okupandid aega ja ajavad seetõttu udujuttu läbirääkimistest.
- Ukraina armeel napib oma alade vabastamiseks relvastust, eelkõige kaugsuurtükke.
Peale Vene armee taganema löömist Hersoni alt keskendub sõjategevus mõneks ajaks Donbassile, kuhu nii Vene kui ka Ukraina armee viivad lisajõude. See tähendab väga veriseid lahinguid, ütles intervjuus Postimehele Ukraina üks peamisi kõneisikuid sõja teemal Oleksi Arestovõtš.
Arestovõtš on Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi kantselei nõunik. Ta on ise sõdinud ligi kolm aastat Donbassi sõjas, kus teenis välja kolonelleitnandi aukraadi.
Kuidas te kirjeldaksite olukorda sõjas päeast Vene vägede taganemist Hersoni linnast ja selle ümbrusest Dnepri paremalt kaldalt?
Praegu on nende miinimumeesmärk müüa Venemaa elanikele maha seda, et nad suudavad vallutada vähemalt kogu Donetski ja Luhanski oblasti ehk nn DNRi ja LNRi.
Hersonist lahkumise järel vabanes neil (Vene armeel – J.P.) palju vägesid. Suure tõenäosusega viivad nad need üksused üle Donetski oblasti vallutamiseks ja Luhanski oblastis Ukraina vägede tagasilöömiseks. Meil ka muidugi vabanes vägesid ja loomulikult ka viime nad ümber. Järgneb väga verine kaklus, mingist pausist sõjas ei ole juttugi. Vastupidi, tuleb väga julm võitlus rindel.
Suur küsimus on, kas nad jätkavad lööke infrastruktuuri pihta. Ma arvan, et jätkavad. Praegu on väike paus, mis on seotud G20 tippkohtumisega, mille ajal nad ei taha teha järske liigutusi, et ei tuleks hukkamõistvaid avaldusi sealt. Aga loogika ütleb, et nad jätkavad. (Intervjuud tegime Kiievis eile keskpäeval, mil algas õhuhäire. Veidi hiljem saabus teade, et Venemaa saatis Ukraina poole 70 raketti. Raketid tulid kolme lainena ning kokku oli neid lõpuks üle saja – J.P.)
/nginx/o/2022/11/16/14963619t1ha9be.jpg)
Kus on praegu Ukraina vägede jaoks rindel kõige raskem olukord?
Kõige raskem on olukord [Donetski oblastis] Vuhledari ja Bahmuti-Soledari all. [Vene armee] mõte on, et kui õnnestub Vuhledarist läbi murda, siis nad lähevad Kurahhovo ja Pokrovski suunal, et pääseda Bahmutit kaitsvatele Ukraina vägedele selja taha. Aga see on ebareaalne.
Kui kiiresti Venemaa võib oma väed Hersonist Donbassi ümber paigutada?
Vägede üleviimiseks Hersonist Donetski rindele läheb minu prognoosi järgi kaks-kolm nädalat, et jõuaks neid täiendada ja viia n-ö asjaga seal kurssi. Esimesed üksused võivad muidugi ka kiiremini jõuda, võimalik et juba nädalaga.
Ukrainal vabanes Hersoni alt vist isegi rohkem vägesid, mida saab nüüd ka ümber paigutada?
Me tungisime Hersoni suunas peale umbes sama suure väega [kui oli Vene armeel seal mehi], võib olla veidi oli rohkem meil. Sellepärast seal (Donbassi rindel – J.P.) tulebki veresaun. Ükski pool ei oma [seal] ülekaalu.
Ukraina võib ju n-ö ennetava löögina alustada Hersoni alt vabanenud vägede abil pealetungi Zaporižžja oblastis Krimmi suunal?
Pole välistatud. Selge, et Zaporižžja oblast on üks võtmesuundi, sest see lõikab ära nende varustusteed Krimmist. Sellepärast nad kindlustavadki seal tugevalt Melitopoli linna. Seal on ju ümberringi paljas stepp. Kes seal peale tungib, see omab selget eelist, sest kaugtule eest pole seal [vastasel] võimalik varjuda. Ainult saab kaitsta linna.
Kas on võimalik, et Ukraina väed on Hersoni oblastis kuskil juba ületanud Dnepri jõe?
Ei, need, kes seal korraldavad rünnakuid, on meie partisanid.
Millised on Ukraina vägede võimalused forsseerida Dneprit Hersoni kandis?
Dnepr on ju väga lai seal. (Kohati on jõe laius tammi tõttu ligi kümme kilomeetrit – J.P.) Paljudes kohtades pole jõe laiuse tõttu võimalik pontoonsilda ehitada. Selle ehitamine tähendab meie sõdurite panekut venelaste suurtüki- ja lennuväetule alla. Nemad võivad nii sõdida, meie nii ei tee. Me hoiame oma sõdureid.
Nemad võivad nii sõdida, meie nii ei tee. Me hoiame oma sõdureid.
Nii et vaevalt me hakkame forseerima. Hakkame neid hoidma suurtükitulega pinge all, võttes tule alla kõik Krimmi viivad teed. Hakkame neid ründama partisanide abil, erioperatsioonidega.
Seal on igal pool stepp, neil pole kusagil varjuda meie tule eest. Kõike, mis neil seal on, hakkame järjepidevalt hävitama. Hersoni all oli Tšornobajivka sõjaväelennuväli, kus neid pidevalt hävitasime. Nüüd on neil [Hersoni oblastis] Tšaplõnka sõjaväelennuväli. Nad viisid sinna oma väed Hersonist [paremalt kaldalt] ja oleme neid seal juba kaks korda väga tugevalt rünnanud. Neil on olnud seal juba suured kaotused, lisaks laskemoonaladude õhkulendamised jne. Nad on seal väga haavatavad.
Krimmi poole liikumisel on seega võtmetähtusega Melitopol. Mis võimalused on Ukraina vägedel seda rünnata?
Sealt läheb raudtee Krimmi ning suur maantee, lisaks on seal sõjaväelennuväli, kus on nende lennuvägi. Kui vabastada Melitopol, siis nad lähevad juba ise. Seal on peale tungida väga hea, kaitsta väga keeruline.
Stepis tapab suurtükivägi kohe igasuguse vägede koondamise, neil pole seal kuhugi varjuda. Donbassis on lihtne varjuda, sest seal on linnad ja metsad. Seal [Melitopoli ümbruses] pole ka irrogatsioonikanaleid (niisutuskanaleid) nagu Hersoni paremal kaldal, kus oli raske tankidega liikuda.
Seal on puhas põld, sõida [tankidega] kuhu tahad. Sinna pole võimalik rajada püsivat kaitseliini, sest sinust minnakse lihtsalt mõlemalt poolt mööda. Sellepärast arvan, et osa vägesid [Hersonist] viivad nad ka Melitopoli kaitsele.
/nginx/o/2022/11/16/14963621t1h46cb.jpg)
Eksperdid räägivad, et Vene armee vajab praegu hädasti pausi sõjategevuses. Miks?
Jaa, muidugi. Sellepärast nad räägivadki läbirääkimistest. Neil on vaja aega, et koondada ja oma mobiliseerituid kas või millekski välja õpetada ning täiendada nendega üksusi, koguda relvastust.
Selleks on kaks peamist võimalust: saada Iraanilt droone ja rakette ning tuua ladudest välja hoiustatud tehnika. Neil on kriitiliselt vaja praegu võita aega ka selleks, et rajada kaitserajatisi, näiteks sealsamas Zaporižžja oblastis. Praegu spämmivad nad teadlikult rahvusvahelist üldsust sellega, et Ukraina ei taha läbirääkimisi.
Kas Ukrainale on partnerite poolt tugev surve alustamaks läbirääkimisi Venemaaga?
Survet pole, aga on sellekohane poleemika. Läbirääkimiste idee on tugevalt õhku hõljuma pandud. Aga ma kordan, et Venemaa eesmärk on panna eelkõige Läänt uskuma, et meie ei taha läbirääkimisi. Me oleme Venemaaga kaheksa aastat pidanud läbirääkimisi, see viis ainult sõja laienemiseni.
Kust suunast see poleemika tuleb?
Vaadake, kes kirjutavad sellest: The New York Times, The Washington Post, la Repubblica.
Kas on mingit alust väidetel, et USA presidendi julgeolekunõunik Jake Sullivan nõudis Ukrainalt vähemalt näo tegemist, et nad on huvitatud läbirääkimistest?
Sullivan ei nõudnud. Probleem on selles, et ameeriklased kuidagi väga venivalt ütlevad, et kõike otsustavad ukrainlased ise, aga samas lisavad, et lõppude lõpuks peab kõik otsustama läbirääkimistel. Selline retoorika nõrgendab meie positsiooni.
Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi on viimase nädala jooksul mitu korda üles lugenud Ukraina tingimused läbirääkimiste alustamiseks. Nendes tingimustest on toimunud üks oluline muutus: enam te ei ütle, et ei pea Venemaaga läbirääkimisi, kuni Putin on president. Miks?
Meie peamine nõudmine on, et Vene väed peavad meie piiridest lahkuma. Kui me sõdiks tsiviliseeritud armeega, siis võiksime endale lubada, et nad jääksid siia [läbirääkimiste ajaks], aga me sõdime inimestega, kes iga päev piinavad, tapavad, vägistavad, hävitavad.
Meie jaoks tähendab iga päev, mil nende väed asuvad meie territooriumil, uusi ühishaudasid. Sellepärast juba ei saa me seda lubada. Rääkimata sellest, et nad kasutavad meie ressuresse ja võtavad oma armeesse sõdima ukrainlasi.
Kahjuks, õigemini õnneks, ei sõdi me mitte prantslastega, vaid metslastega. See nende sõjaline kampaania on ju sõjakuritegude katkematu jada.
Aga siiski: Putini n-ö eemaldamist te enam tingimuseks ei sea?
Jah, seda ei seata enam läbirääkimiste nurgakiviks. Peamine nõue on, et Vene väed lahkuksid täielikult Ukraina territooriumilt. Kui nad viivad [väed] välja, siis jah, me oleme nõus läbi rääkima.
Kas läbirääkimiste perspektiiv on praegu lähemal kui kevadel?
Pidasime nendega kevadel läbirääkimisi ja mida see tähendas peale Butša ja uute rünnakute? Zelenskõi ametisoleku ajal on peetud Venemaaga 88 korda läbirääkimisi. Enne [Zelenskõi ametisseasumist 2019. aastal – J.P.) oli meil 7 protsenti territoorumist okupeeritud, nüüd on 20 protsenti.
Tuleb tõsiselt arvestada ka sellega, et avaliku arvamuse uuringute andmetel on 90 protsenti meie inimestest Venemaaga läbirääkimiste vastu. Kui Zelenskõi võtab vastu praegu sellise otsuse, siis 20 minuti pärast jääb ta oma võimust ilma.
Nii et ainuke reaalne viis sundida Venemaad läbirääkimistele on ikkagi sõjalisel teel?
Venemaa hakkab rääkima läbirääkimistest alati siis, kui nad valmistavad ette uut pealtungi. Selleks, et Lääs arvaks: Venemaa on valmis konstruktiivseteks läbirääkimisteks, aga Ukraina mitte.
Meil on lihtsalt nii palju tapetud ja vägistatud lapsi, et meie ühiskond ei andestaks, kui asuksime läbi rääkima.
Siis tuleb eskalatsioon [rindel], mis toob kaasa põgenikevoolu Euroopasse, Ukraina palub relvaabi ja siis räägitakse Läänele, et näete, me tahame läbirääkimisi, aga Ukraina ei ole konstruktiivne.
See on tuim šantaaž, et Läänel areneks välja Stockholmi sündroom (kaasatundmine pantvangivõtjale – J.P.). Meil on lihtsalt nii palju tapetud ja vägistatud lapsi, et meie ühiskond ei andestaks, kui asuksime läbi rääkima.
/nginx/o/2022/11/16/14963622t1hb03e.jpg)
Hersoni vabastamise kohta veel üks küsimus. Kuidas Vene väed suutsid ikkagi nii kiiresti ja ilma suuremate kaotusteta lahkuda üle Dnepri?
Esiteks: nad lahkusid kaotustega. Minimaalselt hävitasime neli suurt kolonni. See on sajad hukkunud ja kümned ühikud tehnikat [igas kolonnis]. Teiseks viisid nad vägesid välja kolm nädalat. Neil oli ju paremal kaldal ikkagi väga võimas grupeering, 40 000 meest.
Kolmandaks pole meil selleks piisavalt kaugtule vahendeid, et hävitada sellist grupeeringut. Me niigi hävitasime neid seal kõigest, millest saime. Seal oli samamoodi nagu Kiievi alt taandumisega – peksime neid kõigi relvadega, mis meil oli, aga relvi ja moona polnud piisavalt. Lihtsalt meil ei ole siiani piisavalt relvi, et neid hävitada. Meie võimalused on piiratud.
Pealegi mineerisid nad [taganedes] absoluutselt kõik ja ka seetõttu oli meie edenemine väga aeglane. Nende kinnipüüdmine oli suur probleem. Nad lülitasid ka täielikult välja elektri ja side. Meie luure informeerijad lihtsalt ei saanud anda infot. Aga ikkagi tampisime neid nagu saime.
Antonovi sild [Hersoni linnas] ei varisenud kokku mitte sellepärast, et nad lasid selle õhku, vaid seetõttu, et meie rakett tabas sillale paigaldatud lõhkelaenguid. Kui see kümnendal [novembril] kokku kukkus, jäi neil paremale kaldale veel 12 000 meest. Seal algas paanika ning nad kiirendasid väljaviimist.
Meie andmetel oli neil algselt plaanis veel nädal aega vastu pidada ning pidada Hersonis ka linnalahinguid.
Kui palju Ukraina armee seal lõpuks vange võttis?
Umbes paarsada.
Ja kui palju tehnikat saagiks saite?
Viis õhukaitsekompleksi, üle paarikümne suurtüki, lisaks soomustehnikat. Seda pole küll nii palju, kui Harkivi pealetungi ajal, aga siiski korralik saak. Kõige peamine oli, et meie kätte langesid nende laskemoonalaod. Me täiendasime kõvasti oma 152-millimeetriste mürskude varu, palju saime ka miinipildujate moona.
Oleksi Arestovõtš
sündinud 3. augustil 1975 Dedoplistsqaros, Georgias
Ukraina presidendikantselei juhi nõunik (alates 24. veebruarist 2022)
luureohvitser (kolonelleitnant), blogija, näitleja, poliitika- ja militaarkolumnist