E, 28.11.2022
PIIRSALU JA PROZES UKRAINAS ⟩ 84-aastane Vassili tahab näha, kas Bahmutis on talvel võimalik ellu jääda
84-aastane Bahmuti elanik Vassili proovib leida raadiojaama, kust kuulata uudiseid. Linnas pole elektrit ega mobiilisidet. Foto: Erik Prozes
84-aastane Vassili tahab näha, kas Bahmutis on talvel võimalik ellu jääda
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

«Miks ma ära ei sõida? Teate, ma tahan näha, kas on võimalik ellu jääda,» rääkis Vassili, kes on sündinud enne II maailmasõda, 1938. aastal. «Ma tahan teise sõja ka üle elada.»

84-aastane Vassili elab viiendat kuud pommitamise all asuvas Ida-Ukrainas Bahmuti linnas, mis jääb 90 kilomeetri kaugusele Donetskist. Vene väed üritavad Bahmutit vallutada alates augustist ja on linna poolenisti ümber piiranud.

Abielupaar, kes veel lisaks Vassilile kortermajas elab. Nad valmistuvad talveks, varuvad puid, mida raiuvad samas hoovis. Neil on korteris väike raudahi. Peamiselt raiuvad nad oksi, sest raudahju uks on väike ja sinna mahubki panna vaid peenikesi oksi.
Abielupaar, kes veel lisaks Vassilile kortermajas elab. Nad valmistuvad talveks, varuvad puid, mida raiuvad samas hoovis. Neil on korteris väike raudahi. Peamiselt raiuvad nad oksi, sest raudahju uks on väike ja sinna mahubki panna vaid peenikesi oksi. Foto: Erik Prozes

Vassili elab Bahmuti kesklinnas viiekorruselise elumaja viimasel korrusel. Pidevate õhurünnakute ja suurtükitule tingimustes on see kõige ohtlikum korrus elamiseks. Tema 12 korteriga trepikojas on inimesed (keskealine abielupaar) elama jäänud veel vaid ühte korterisse, ülejäänud elanikud on kõik linnast põgenenud.

Vassili pikk tee trepist üles.
Vassili pikk tee trepist üles. Foto: Erik Prozes

Iga päev algab Vassili jaoks sellega, et ta peab viiendale korrusele vinnama endale vett: joogivett ja majapidamisvett. Korteris vett pole. Nagu ka elektrit, kütet ega gaasi. Bahmutis pole neid asju kuskil.

Majapidamisvett tassib Vassili viieliitristes plastpudelites. Täna sikutas ta üles kuus sellist anumat. Õnneks pole vee järele vaja kaugele minna. Naabermaja keldris on kraan, kus saab vett lasta. Üles viiendale korrusele tassib Vassili vett ühe anuma kaupa. Puhkab iga trepikorra järel. Üles jõudmiseks on vaja võtta üheksa treppi.

«Kuskil poolteist tundi võttis vee järel käimine,» hindas Vassili.

Päeval kõpitseb Vassili niisama korteris, teeb midagi süüa või sätib magamistoas lööklainega eest lennanud akende asemele pandud kilet ja vineeri, et tuul sisse ei puhuks.

«Magamistoas on liiga külm, siin ei saa magada. Kolisin magama suurde tuppa. Seal on aknad ees ja veidi soojem,» rääkis Vassili. Täna hommikul kahe paksu teki all ärgates oli Vassili sõnul korteris suht soe – üheksa kraadi. Öö oli suhteliselt soe, aga on hommikuid, kus toas on ärgates olnud ka viis-kuus kraadi.

Ilm läheb aga järjest külmemaks. «Mis siis ikka, hakkan talvituma nagu meie soldatid,» ütles ta.

Meie vestluse ajal klirisevad aknaklaasid pidevalt ja kogu aeg kostab plahvatuste kaja. Vassili, nagu kõik Bahmuti elanikud, ei tee sellest väljagi. Ta ei hakka muretsema ka siis, kui plahvatused lähemale tulevad.

«Mul pole enam hirmu. Hirm on üle läinud. Mis hirm saab enam olle minuvanusel mehel?» ütles ta.

Vassili riivib oma köögis porgandit õhtusöögiks.
Vassili riivib oma köögis porgandit õhtusöögiks. Foto: Erik Prozes

Hommikuks teeb Vassili tavaliselt nisujahust putru. Täna sõi juurde veidi vorsti, mille jupp oli tal alles jäänud. Lõunaks ei teinud ta midagi. Ei viitsinud. Õhtuks lubas teha teed ja süüa ära riivitud porgandi ja riivitud õuntest möksi. Postimehe saabumise ajal ta parasjagu riiviski porgandit.

Vassilil on veel hästi. Üks abiorganisatsioon aitas tal muretseda väikese gaasiballooni koos sellise alusega, kuhu peale saab poti panna. Ta saab endale ise toas sooja toitu teha. Enamus bahmutlasi vaaritavad oma sööki õues lõkke peal.

«Ma ei taha väga gaasi raisata, sellepärast ma iga päev sooja toitu ei tee,» lausus ta.

Taat maksis gaasiballooni eest 3200 grivnat (80 eurot). Tema saab endale seda lubada, sest pika tööstaaži tõttu on tal kõrge pension – 7600 grivnat (190 eurot). Tavaline pension on Bahmutis 3000-3500 grivnat (75-87 eurot).

Pensionärid on Bahmutis sisuliselt ainsad, kellel on pidev sissetulek. Probleeme on ainult sellega, kuidas see raha kätte saada. Kuu aega tagasi kadus Bahmutis elekter ja seetõttu pole enam kohapeal võimalik raha välja võtta. Lähim pangaautomaat asub 30 kilomeetri kaugusel Kostiantinivkas. Vahel juhtub aga, et sõidad sinna ja pangaautomaat ei tööta. Siis tuleb sõita veel 30 kilomeetrit edasi Kramatorskisse.

Tabamuse saanud tankla Bahmutis. Linnas ei tööta ükski tankla.
Tabamuse saanud tankla Bahmutis. Linnas ei tööta ükski tankla. Foto: Erik Prozes

Kõik see aga maksab. Bahmutisse veel jäänud kaks taksojuhti võtavad raha järele sõitjatelt 300 grivnat (7,5 eurot) näost. Autosse mahub neli sõitjat. Kokkuhoiu mõttes saadab trepikoda või terve maja raha järele ühe inimese, kellele siis teised annavad oma kaardid ja PIN-koodid kaasa.

Sõit pole ohutu, sest tee peal võib suurtükitule alla sattuda. Isegi Kostiantinivkas. «Mõni nädal tagasi üks mees sõitis Kostiantinivkasse, võttis raha välja, astus tänavale, aga sinna kukkus mürsk ja ta sai killu otse südamesse. Vot sulle raha järel käimist. Ei, parem on ikkagi kodus püsida,» rääkis veendunud häälel onu Vassiliga samas trepikojas, aga esimesel korral elav Valentina.

Askeetlik Vassili kiidab lihapallide konservi, mida ta sõi kaks päeva.
Askeetlik Vassili kiidab lihapallide konservi, mida ta sõi kaks päeva. Foto: Erik Prozes

Vassili ei kaeba millegi peale. Toitu on tal oma sõnul külluses. Humanitaarabi jagab nii palju toitu, et taat ei jõua ära süüa. «No vaata,» lõi Vassili oma külmkapi ukse lahti. See oli erinevaid konserve, makarone ja riisi täis. «Ma palju ei söö. Mul pole õigust.»

Vassili kasutab külmkappi lihtsalt hoiupaigana. Et see niisama ei seisaks, vaid et tast isegi elektripuudusel mingi kasu oleks. Vassili on ratsionaalne mees.

Veel teeb Vassili endale kuivikuid: «Ema õpetas seda mulle sõja (Teise maailmasõja - J.P.) ajal, kui ma olin väike. Homme linna leiba ei tooda, aga mul on.»

Kui läheb pimedaks – aga pimedaks läheb Bahmutis kell viis õhtul – siis veedab Vassili aega raadiot kuulates. Viiendast korrusest on mingis mõttes kasu ka – sealt saab antenniga kinni püüda ühe ukrainakeelse raadiojaama. Seda Vassili siis õhtuti kuulab oma patareidel (neid toovad vabatahtlikud) töötavalt Hiina raadiost. Ta on uudistega kursis. Teab venelaste raketilöökidest Ukraina linnade pihta. «See pole aus, nii ei sõdita,» kommenteeris ta raketiterrorit.

Edasi läheb Vassili magama. Enda sõnul magab ta hästi, plahvatuste kaja teda enam ei sega. Üles ärkab Vassili ainult siis, kui kuskil lähedal plahvatab.

Vannis käis onu Vassili viimati suvel. Duši all käis viimati kuu aega tagasi, kui oli veel elektrit.

«Võib öelda, et ma olen nüüd askeet,» võttis Vassili oma elu pommide all kokku. «Seda ma muidugi oma elult ei oodanud. Teate, ma spetsiaalselt kurnan ennast iga päev, näiteks selle vee vedamisega, et… saate isegi aru.»

Kui hakkasime ära minema, siis selgus, et talveks tahaks Vassili ikkagi ära sõita. Kuhugi, kus oleks vähemalt tuba soe. Tema poeg elab aga kuskil Moskva kandis ning tütar Donetskis. Nende juurde sõita pole reaalne. «Mul on vend veel Harkivis. Võib olla tema juurde sõita?» arutles ta kuuldavalt. «Aga ma ei saa talle ju helistada!»

Mobiilisidet pole ju ka linnas juba kuu aega. («Ma ei käi ka enam telefoni laadimas, sest helistada ju nagunii ei saa.»)

Hüvasti jättes ütles Vassili: «Ma olen ikkagi ukrainlane. Seetõttu usun, et see sõda lõppeb uueks aastaks ära.»

Bahmuti õnneks on viimased päevad olnud vihmased. Tugeva pilvisuse tõttu ei saa Vene lennukid linna pommitada. Suurtüki- ja raketirünnakuid linnale ilm muidugi ei sega, aga bahmutlased on sellegi üle õnnelikud, et lennukeid ei pea kartma.

Kohalikud mehed täna parandamas purret, mis viib üle Bahmutka jõe. Kohalikele on see elutee.
Kohalikud mehed täna parandamas purret, mis viib üle Bahmutka jõe. Kohalikele on see elutee. Foto: Erik Prozes

Vihmad on tekitanud aga uue probleemi: veetase läbi linna jooksvas Bahmutka jõekeses on tõusnud. See aga tähendab, et enam ei pääsenud täna kuiva jalaga üle käepärastest vahenditest ehitatud purdest, mis viib üle jõe. Maanteesild lendas seal õhku septembris, kui Vene rakett tabas silda nii, et detoneeris silla talade külge paigaldatud lõhkeaine.

Täna ehitasid teisel pool jõge elavad mehed üle jõe viivat purret veidi kõrgemaks, sest muidu oleks sealpool siiani elavad umbes 1500 inimest sisuliselt lõksu jäänud. Just sealtkandist tulevad Vene väed praegu kõige vihasemalt peale.

58-aastane Jura tassib ratast üle purde. Elurõõmus Jura ütles, et tema surma ei karda. «Saan, siis saan,» ütles ta.  
58-aastane Jura tassib ratast üle purde. Elurõõmus Jura ütles, et tema surma ei karda. «Saan, siis saan,» ütles ta.  Foto: Erik Prozes

Õnnetu purre on kõige lühem tee rindejoonele positsioonidele minekuks ka Ukraina sõduritele. Nn null-joonele, nagu sõdurid nimetavad rindejoont, on purdest umbes poolteist kilomeetrit. Selle ala sees elavadki need 1500 inimest.

Postimehe sealoleku ajal kasutas purret sõdurite vahetamiseks positsioonidel Ukraina 58. brigaadi allüksus. Värske vahetus tuli hanereas üle purde ja samamoodi läksid mehed üle purde puhkama. Heas tujus sõdurid poseerisid Postimehele hea meelega. Eriti, kui kuulsid, et me oleme Eestist.

Märksõnad
Tagasi üles