PIIRSALU JA PROZES UKRAINAS ⟩ Bahmutist on Ukraina riigivõim lahkunud

Bahmuti päästekomandos. Foto: Erik Prozes

Otse rindejoonel asuvast Bahmuti linnast on Ukraina riigivõim sisuliselt lahkunud, mis tähendab et linna jäänud 13 000 inimest peavad iseseisvalt hakkama saama, sõltudes täielikult nendest humanitaarabiorganisatsioonidest, kes julgevad sõita pideva pommitamise all elavasse linna.

Kohalik linnavalitsus on tühi. Seal istub ainult relvastatud valvur. Linnapead nähti viimati suvel. Tänaseks on linnast lahkunud tema asetäitja, kellega Postimees kohtus septembris.

Politseist on linnas ainult väike üksus, mis tegeleb oma territooriumi valvamisega. Väljakutsetele nad kohalike sõnul ei reageeri. Neid polegi võimalik välja kutsuda, sest helistada neile ei saa nagunii. Juba kuu aega pole linnas elektrit ega mobiilisidet.

Rusudes Bahmut Foto: Erik Prozes

Linnas tegutsevad juba marodöörid ja päris julgelt, kurtsid mitmed linnaelanikud. Nad käivad varastamas mitte ainult tühjadest majadest, vaid tungivad ka majadesse, kus elavad vanad ja haiged inimesed, rääkis üks Bahmuti ülejõe linnaosa naine. «Nad on väga nahaalseks muutunud,» nentis ta.

Bahmuti kesklinnas elav naine rääkis, kuidas nägi ühel õhtul sissetungijaid mahajäetud pangakontorisse. Mehed viisid kontorist välja kontorimööblit. «Tahtsin politseisse helistada, aga siis tuli meelde, et sidet pole ju. Ja nagunii keegi välja ei sõida, eriti pimedas,» ütles naine.

Dima ostab leiba Bahmuti kesklinna poes. Foto: Erik Prozes

28-aastane Dima rääkis, et viis oma pere Kesk-Ukrainasse, aga tuli ise tagasi Bahmutisse ainult sellepärast, et ei julgenud oma maja valveta jätta. «Marodöörid on seal kohe sees, kui ma ära sõidaks,» oli ta kindel.

Linna on jäänud väike tuletõrjeüksus ühe masinaga. Ülejäänud masinad on kõik välja viidud. Ainuke alles jäänud masin on paras uunikum. Alles jäeti meestele masin, millest pole kahju. Kui see hoo üles saab, siis heal juhul 40–50 kilomeetrit tunnis võtab välja.

Päästjate väljakutsumisega on samad lood, mis politseiga – helistada neile pole võimalik. Kui pommitabamuse peale puhkeb kuskil majas tulekahju, siis on kaks varianti: kas minna jala, ratta või autoga tuletõrjet kutsuma või siis tuletõrjujad näevad ise suitsusammast ja sõidavad välja.

Kui käib aktiivne pommitamine, siis ei sõida ka tuletõrje kuhugi välja, sest see on liiga ohtlik. Bahmuti päästjate sõnul on nad korduvalt jäänud ise tule alla, kui on väljakutsele sõitnud.

«Me oleme tähele pannud, et kui me lähme kõigi viledega (vilkuritega), siis satume suurema tõenäosusega ise ka tule alla. Nad väga hästi näevad, et on tuletõrje ning ikka katavad meid ka (mürskudega), kuigi igasuguste konventsioonide järgi on see kuritegu,» rääkis üks Bahmuti päästjatest Postimehele. «Meil on täpselt samasugused humanitaarsed ülesanded kui kiirabil, aga see neid ei huvita.» Päästjad ei kanna isegi relva. Nad ei tohi.

Kiirabi on ka veel linna jäänud, aga ainult mõne masinaga. Abivajajad peavad nad viima haiglasse kas 30 kilomeetri kaugusele Kostiantinivkasse või 60 kilomeetri kaugusele Kramatorskisse. Kiirest sõidust ei saa juttugi olla kohalikel augulistel teedel. Bahmutis tsiviilhaigla enam ei tööta. Arstid inimesi vastu ei võta.

Mis veel kunagi 80 000 elanikuga Bahmutis töötab? Üks apteek, Ukraina Post, kolm toidupoodi, surnukuur ja matmisfirma (neil on tööd väga palju) ning mitmed humanitaarabijagamise punktid. Humanitaarabi jagajaid on aga ka vähemaks jäänud, sest linna sõita on ohtlik. Bensujaamadest ei tööta ükski, enamus nendest on puruks lastud.

Toidupoe pidaja Ljudmilla. Foto: Erik Prozes

Bahmuti kesklinnas väikest poodi pidava Ljudmillaga rääkisime viimati septembri lõpus. Siis tellis ta iga päev Kostantinovkast 50 leiba. Täna tellib ta iga päev ainult 40 leiba. «Kahe kuuga on muutunud kaks asja: pommitatakse rohkem ja inimesi on vähemaks jäänud,» ütles Ljudmilla.

Probleem on selles, et ka leivavedajad ei pääse alati linna. Kui Ljudmillaga rääkisime ühel pealelõunal, siis ootas ta hommikust saadik leivaautot. Et üldse kaubatellimust teha, selleks peab Ljudmilla mees Bahmutist 10–15 kilomeetrit välja sõitma, et saaks helistada.

Suures hädas saavad Bahmuti elanikud kõige tõenäolisemalt praegu abi peamiselt Ukraina sõjaväelaste käest.

«Meie kangelastesse me usume. Vähemalt mina usun,» ütles poemüüja Ljudmilla. «Mina seda ei karda, et venelased sisse tulevad. Ma ootan ainult meie elanikke tagasi, mitte venelasi.»

Mitte kõik linnaelanikud pole sellise suhtumisega nagu Ljudmilla. Üsna levinud suhtumine on Bahmutis, et ükskõik, kelle käes on linn, peaasi, et sõda lõppeks ometi ära. «Meid pole kellelegi praegu vaja,» ütles oma nime ütlemast keeldunud Bahmuti elanik, pensionärist naine. «Ma ei taha ei Ameerikat ega Venemaad. Ma tahan rahus elada.» 

Mis puutub siia Ameerika, ei soovinud naine selgitada, aga ta oli veendunud, et linna pommitavad Ukraina väed ise, mitte Vene armee.