PIIRSALU JA PROZES UKRAINAS ⟩ Kuidas Ukraina sõdurid tegid soomukist iseliikuva miinipilduja

Ukraina sõdurid loovad käigu pealt improviseeritud relvi. Palju kuulsust on juba kogunud Karlssoni üksus, mis paigutas Gradi torud kastiga džiibile ning nii tekkis eriti mobiilne mitmikraketiheitja. Postimees kohtus Ida-Ukraina rindel meestega, kes keevitasid soomustransportöörile külge miinipilduja ja nii tekkis uus relv – iseliikuv miinipilduja.

See võib ära ehmatada küll, kui näed eemalt lähenevat MT-LB-nimelist (tuntud ka kui «Motolõõga») soomukit, tead jumala kindlalt, et selle varustusse kuulub ainult raskekuulipilduja ning avastad siis, kui see hakkab sinu pihta miine pilduma, et tegemist on hoopis tanki väiksema, aga väga kurja vennaga. Just sellise improviseeritud sõjamasina tegid ühe Ukraina jalaväebrigaadi meistrimehed.

«Põhjus oli väga lihtne. Meil lihtsalt ei jätkunud sõja algul tehnikat. Me pidime käigu pealt midagi ise välja mõtlema,» rääkis Postimehele imerelva üks autoreid, Ukraina sõdur Mõhhailo.

Kõigile Ukraina üksustele ei jätku siiani rasketehnikat. Mõhhailo üksus on olnud rindel kõik üheksa sõjakuud. Nende üksuse rasketehnikast on 80 protsenti tema väitel trofeerelvad ehk relvad, mis on ära võetud Vene üksustelt. Venelased on need kas põgenemise ajal maha jätnud või siis on need langenud ukrainlaste kätte edukate rünnakute tagajärjel.

Ukrainlaste imemasin eestvaates. Foto: Erik Prozes

Kõigepealt langes Mõhhailo üksuse saagiks kohe sõja algul venelaste pukseeritav ja ratastel miinipilduja 2B9 (tuntud kui «Vasiljok»), mis oli juba Nõukogude armees üks enimlevinumaid miinipildujaid.

Väga palju kasutati Vasiljokke näiteks Nõukogude Liidu agressiooni ajal Afganistanis. Vasiljok tulistab 82-millimeetriste miinidega. Tegemist on automaatse miinipildujaga, mis võib lasta sekundis ühe miini. Väga ohtlik relv jalaväe jaoks.

Seejärel saadi venelastelt trofeeks Motolõõga. See kujutab endast roomikutel mitmeotstarbelist kerge soomusega masinat, mis oli samuti väga levinud Nõukogude armees ning nüüd Vene armees. Sellel lahingumasinal on väga palju erinevaid versioone.

Uue relva sünd algas sellest, et Mõhhailo üksusel ei jätkunud sõja alguses autosid. Vasiljokki polnud millegagi vedada. Ühel Ukraina sõduril tuli aga meelde kunagi nähtud foto just samast Afganistani sõjast. Fotol poseerisid Nõukogude sõdurid Motolõõga peal koos sinna monteeritud Vasiljokiga. Teeme meie ka, otsustasid ukrainlased.

Miinipilduja on soomuki külge keevitatud. Katte eemaldamine oleks võtnud liiga kaua aega, et seda lihtsalt pildistamiseks eemaldada. Foto: Erik Prozes

Algus oli lihtne, Vasiljokilt võeti rattad alt ära, alumine osa saeti ära ning ülejäänud konstruktsiooni kohandati selliselt, et miinipilduja sai panna soomuki katusele. «Lõpuks me lihtsalt keevitasime selle soomukile külge,» rääkis Mihhailo.

Edasi läks aga keeruliseks, sest Vasiljok langes nende kätte ilma sihtimisseadmeta. Selleta on miinipildujaga tulistamine nagu niisama kuulikeste õhku loopiminme lootuses, et see kellelegi juhuslikult pähe kukub. Ukrainlastel oli ja on aga moona vähe ning iga mürsk ja miin tuleb välja lasta võimalikult täpselt. Kokkuhoiu peab kompenseerima efektiivsus, see on Ukraina armee üks põhimõtteid.

Ukraina armeel on Vasiljokke vähe. Varuosi on veel vähem. Ei saanud ju minna ning kuskilt seda sihtimisseadet lihtsalt maha kruttida. Mõhhailo võttis sihtimisseadme hankimise endale eesmärgiks.

Mõhhailo näitab telefonist, millist sihtimisseadet ta otsis. Foto: Erik Prozes

«Ma olin nõus selle vahetama kasvõi Volkswagen Touaregi vastu, mille vabatahtlikud meile tõid, aga seda polnud lihtsalt kuskilt saada,» rääkis ta. «Uurisin isegi Ungarist, kus sotsialismi ajal toodeti samuti Vasiljokke, aga ka sealt ei olnud võimalik saada. Selgus, et mingil põhjusel toodetigi Nõukogude Liidus sihtimisseadmeid Vasiljokile kaks korda vähem kui miinipildujaid ise.»

Lõpuks Mõhhailo siiski hankis vajaliku sihtimisseadme, aga seda lugu ei soovinud ta teatud detailide pärast avalikult rääkida. Ta mainis vaid, et sihtimisseade koosneb kolmest eri osast ning kõik need hankis ta erinevatest allikatest.

«Kaks kuud otsisin lõpuks neid juppe,» rääkis Mihhailo. «See muutus mulle juba kinnisideeks, ma ei saanud magada ka enam. Teadsin vaid ühte: ma pean poistele selle tegema.»

Sügiseks oli Ukraina armee esimene isetehtud iseliikuv miinipilduja lõpuks valmis. Meeskond on sellel praegu kaheliikmeline: juht ja miinipildur. Rohkem mehi pole üksuses selle imemasina peale lihtsalt anda.

«Me kasutasime kaks nädalat masinat lahingutes. See aitas meie kutte kõvasti,» rääkis Mõhhailo. Siis aga tabas uus probleem. «Meil on saanud moon otsa. Pole 82-millimeetriseid miine,» ütles Mõhhailo. «Nüüd ootame, millal õnnestuks venelastelt saada saagiks vajalikke miine. Siis saadame masina tagasi lahingusse.»

Iseliikuva miinipilduja meeskonna liikmed olid nii tagasihoidlikud mehed, et nad ei soovinud Postimehele oma lugusid sõjamasinast rääkida. «Nad on kuldsete kätega. Nad tegid selle trofeemasina nii hästi korda, et see sõidab 80 kilomeetrit tunnis,» kiitis Mõhhailo mehi. «Venelastel ei sõida sellised masinad uuest peast ka nii kiiresti.» See kõlas küll liialdusena, aga sellistele nupumeestele on väikesed liialdused vahest lubatud.