PIIRSALU JA PROZES HERSONIS ⟩ Vabastatud ja õnnelik, aga näljane Herson
/nginx/o/2017/03/21/6477779t1h61f7.jpg)
/nginx/o/2023/05/17/15327035t1h2447.jpg)
20. november 2022, 20:01
«No nii ei tohi seda teha, ega me loomad pole,» vihastas üks Hersoni naine täna pärastlõunal toiduabi jagajate peale, kelle korraldatud kaoses kadus hetkega kogu vabastatud linna keskväljakul valitsenud rõõmus meeleolu.
Kümme päeva peale Ukraina suure oblastikeskuse Hersoni vabastamist valitses täna linna keskväljakule kogunenud inimeste seas endiselt ülev meeleolu, mis meenutas mulle algul veidi meie kunagist laulvat revolutsiooni, aga kui vabatahtlikud hakkasid jagama toiduabi, kadus kogu ülevus minutitega ning selle asemel oli väljakul äkitselt näljane rahvamass.
«See on hullumaja. Tehke kaks järjekorda, üks lastega emadele ja teine ülejäänutele,» hüüdis mäsu kõrvalt vaadanud 31-aastane Tatjana. Ühe aasta ja üheksakuune David istus vaikselt ema ees vankris ja imes pudelist vett. Aeg-ajalt jooksis Tatjana juurde tema noorem sugulane ja tõi talle saaki: seda, mida tal õnnestus toidu pärast võitlevast rahvamurrust kahmata. Ja siis jooksis tagasi uue noosi järele.
Noored mehed surusid end jõuga inimestest läbi toidujagajateni ja rebisid sõna otses mõttes neilt toiduaineid käest ära. Üks noorem mees tuli, kott ja põu juba toitu täis, ja kahmas mutikese nina alt suure jahupaki.
Poisikesed olid ennast võidelnud toidujagamise keskele ning hakkasid sealt leivapakke rahva sekka viskama. Inimesed hüppasid leivapakkide järele samasuguse hasardiga nagu Maik-Kalev Kotsar lauapalli järele.
Toiduvõitluses osalesid ka inimesed, kes olid väga korralikult riides. Algul tundsid nad vaesema rahva seas end kohmetult, aga see läks ruttu üle, kui nad nägid vorstikange oma nina all.
Üks keskealine korralikus mantlis mees püüdis leiva. Ta läks eemale ja nuusutas seda isukalt. Siis pani kotti ja läks.
Oli ka üks karkudega naine, kes liipas väga kurva näoga ümber kogu selle rüseluse. Tal oli käes tühi pappkast ja selles väike pakk küpsiseid. See oli tema saak.
Ma ei ole Ukraina sõja ajal näinud üheski vabastatud linnas sellist sõda toidu pärast.
See oli näljaste inimeste meeleheide.
Enne sõda elas linnas ligi 300 000 inimest. Ppraegu ei oska keegi öelda, kui palju on elanikke alles jäänud, aga hinnanguliselt vähemalt 150 000 inimest elas üle kaheksa kuud kestnud Vene armee okupatsiooni ning sõltuvad nüüd täielikult humanitaarabist.
Linnas pole elektrit, kütet ega joogivett. Mobiilisidet on hakatud vaikselt taastama, aga ainus kindel koht mobiiliga helistamiseks on Hersoni keskväljak, millest on kujunenud kõikvõimaliku abi jagamise keskpunkt.
Seal jagatakse toiduabi, Kyivstari mobiilsidefirma jagab tasuta SIM-kaarte (järjekorras pidi seisma tund aega), sinna on püsti pandud Starlinki andmeside terminal. Ja see on ainus koht linnas, kus elanikud saavad laadida oma mobiiltelefone.
Telefonide jagamiseks on püsti pandud kaks suurt telki, mõlemas võimas generaator. Sellest on veetud pikendusjuhtmetega kümneid haraldeid, millest omakorda oli igast veetud veel kümneid haraldeid jne. Sajad inimesed laadisid oma telefone telkides ja kümned inimesed õues, kuhu oli samuti haraldid veetud. Kohalike sõnul on kirjutamata reegel, et keegi üle 50 protsendi enda telefoni täis ei lae. Tahtjad on liiga palju.
Telefonide laadimistelki sisenedes lõi teravalt ninna pesemata kehade lõhn. Inimestel pole vett, et ennast isegi pesta.
See pesematuse lõhn ja kisma toidujagamisel olid esimesed silmatorkavad märgid humanitaarkatastroofist Tartust tunduvalt suuremas linnas.
Väikelastele ei jätku pamperseid. Tanjal õnnestus Davidi jaoks abijagamiselt saada üks väike pakk pamperseid. Ta saab Davidil mähkmeid vahetada kaks korda päevas: õhtul enne magamaminekut ja siis, kui poiss päeval kakab. Õnneks pole Davidil viimasel ajal kõht lahti olnud.
Kaheksakuuse Kirilli (beebi sündis Vene okupatsiooni ajal märtsi keskel) 18-aastane ema Alina ütles, et tal õnnestus tuhande grivna (25 euro) eest saada pakk, kus oli 74 mähet. See oli Alina jaoks vedamine, aga igaks juhuks ei vaheta ka tema Kirillil üle nelja-viie mähkme päevas.
Alina muretses piimasegude ja beebitoitude pärast, mida pole kuskil müügil ja mida abina jagatakse tema sõnul harva. Ühes vähestest töötavatest poodidest nägi ta beebipüreesid, aga need oli kuu aega aegunud (kusjuures maksid meie rahas 1,5 eurot). Ta ei hakanud ostma.
Alina osales ka lahingus toiduabi eest. Tal õnnestus haarata pudel toiduõli. Seni rahulik olnud Kirill hakkas keset rüselemist karjuma, aga Alina ei pööranud sellele tähelepanu. Tähtis oli hankida toitu.
Õnneks oli tal kaasas tegus sõbranna, kes võitles rahvasumma keskelt välja terve suure kilekotitäie erinevat kraami, kaasa arvatud kolm pakki pesupulbrit (NB! Linnas pole vett, isegi pesuvett peab sõna otseses mõttes Dnepri jõest tooma.) Tüdrukud olid väga õnnelikud. Koos saagiga pidid nad jala minema koju neli kilomeetrit, Alinal beebi traksidega kõhu peal.
Joogivee jagamiskohas pidi järjekorras seisma vähemalt pool tundi. 16-aastane Suliman oli just lõpetanud 12 viieliitrise plastpudeli veega täitmise. Koos naabrimehega pidid nad vedama need oma koduni poole kilomeetri kaugusele. «Me viime kogu trepikojale. Peamiselt elavad seal vanemad inimesed, nad ei jaksa ise vett tassida,» rääkis Suliman.
Selliselt korraldatud toiduabi jagamine ärritas inimesi silmnähtavalt. Enne seda rääkisid Hersoni elanikud palju rõõmsamat juttu.
53-aastane sotsiaaltöötaja Irina kinnitas, et kõik probleemid pole olulised. «Kõige tähtsam on, et Ukraina [võim] on tagasi,» ütles ta. «Meie rahvas elab kõik üle. Elame ka selle talve üle.»
«Kui meie taevas oleks kaitstud ja meid ei pommitataks, siis kõik ülejäänu elame üle,» kinnitas ka tema kõrval väljakul seisnud pensionil õpetaja Vera (65). «Ennast või pesu pesta võib ka iga kahe-kolme päeva tagant, see pole probleem. Jääme ellu.»
Viimasel kolmel päeval on Vene väed Hersoni suurtükkidest tulistanud, on olnud ka inimohvreid. Täna õhtul oli Hersonis kosta mitut plahvatust.
Vene väed tulistavad Hersoni üle Dnepri jõe, mille teisele kaldale nad taganesid 10. novembril. Dnepri jõgi on Hersoni juures mitme kilomeetri laiune. Üle jõe viiv Antonovi sild on keskelt purustatud vähemalt saja meetri laiuselt. Hersoni äärelinnast on purustatud sild hästi näha.
15-aastased klassivennad Kirill ja Sergei rääkisid, et on väga õnnelikud Hersoni vabastamise üle. «Nüüd on juba igal juhul palju kergem, sest linn on vaba,» ütles Kirill.
Poisid väitsid, et okupatsiooni ajal käisid nad puuokstele Ukraina rahvusvärvides linte sidumas ning majaseintele Ukraina lippe värvimas. Poiste kinnitusel oli see üsna ohutu. «Algul tegime seda öösel, aga pärast ka päeval,» ütles Sergei. «Nad (Vene sõjaväelased) üritasid lippe maha rebida ja neid üle värvida, aga nad lihtsalt ei jõudnud igale poole. Neid polnud linnas palju näha.»
«Oli ka neid lapsi, kes värvisid seintele Vene lippe, aga me värvisime neid üle,» lisas Kirill.
Tänaval patrullinud politseinikud Andrei ja Slava rääkisid, et linnas on rahulik, marodööritsemist on üksikud juhud. «Endiselt püütakse ümberriietunud Vene sõdureid, kes ei jõudnud linnast lahkuda,» ütles Slava. «Inimesed tulevad ise politseisse teatama sellistest, keda nad kahtlustavad.» Andrei lisas, et «100 protsenti ei jõudnud nad kõik lahkuda.»