Postimees sai täna rääkida Hersoni linnapea kohusetäitja Halina Lugovaga (46), kes andis meile monoloogi korras ülevaate, millises olukorras on humanitaarkatastoorfi äärel elav oblastikeskus 11. päeval peale vabastamist. Lugova käed-jalad on tööd täis. Postimehele andis ta intervjuu sõjaväemaasturis, sõites ühest hädapaigast teise.
«Olukord on linnas väga raske. Inimesed on ilma valguseta veel kaua aega, sest okupatsioonivõim hävitas lahkudes kõik elektri ülekandejaamad. Hävitati kõik kõrge- ja madalpingeliinid. Käivad remonditööd, et need taastada. Kogu Ukraina aitab meid selles.
Meil on linnaosasid, kus inimestel on [söögitegemiseks] ainult elektripliit. Inimesed ei saa kodus süüa teha. Nad teevad hoovides lõkkeasemeid ja valmistavad seal süüa.
Kuna pole elektrit, puudub ka vesi, ei tööta kanalisatsioon. Ise teate, mida see tähendab.
Õnneks on tänaseks osaliselt taastatud [mobiili]side. Veel on aga linnaosasid, kus pole sidet. Meil on lootust, et saame sinna Starlinki terminaalid.
Mis puudutab linna varustamist toiduainetega, siis sellega aitavad ÜRO, Punane Rist, Save the Children ja teised abiorganisatsioonid.
Ravimitega on ka olukord üsna ähvardav. Õnneks aitavad meid teised [Ukraina] oblastid, kuidas saavad. Tänaseks on kõik Hersoni haiglad kindlustatud hädavajalike ravimitega. Saabuvad ka esmavajalikud meditsiiniaparaadid, näiteks kunstliku hingamise aparaadid (Vene okupatsioonivõimud viisid kaasa kõik linna haiglate seadmed - J.P.).
Võib öelda, et olukord hakkab linnas tasapisi stabiliseeruma.
Meie presidendi initsiatiivil avatakse linnas spetsiaalsed koha (eesti keeles kõlab see nagu Võitmatuse kohad - J.P.), kus inimesed saavad sooja, laadida telefone, seal on Starlinki seadmed püsti, saab sooja teed ja kohvi ning küpsiseid. Seal saab suhelda.
Meie hinnangul on linna jäänud umbes 100 000 elanikku (varem elas linnas umbes 300 000 elanikku - J.P.).
Enne talve tulekut oleme valmis evakueerima kõik soovijad teistesse Ukraina linnadesse. Meil on palju linnu, kes on valmis meie elanikke vastu võtma ja kindlustama neile kõik hädavajaliku, et talv üle elada.
Loomulikult on evakueerimine vabatahtlik. Ma arvan, et see on vajalik eelkõige nende rajoonide elanike jaoks, kes elavad jõeäärestes rajoonides, mis on pommitamise all iga päev. Iga päev on meil inimesi, kes jäävad oma kodudest ilma. Peamiselt on need vanemad inimesed, pensionärid, kes jäävad ilma elu jooksul ehitatud kodudest.
Seni oleme saanud umbes 50-60 avaldust evakueerimiseks. Inimesed on selleks nõus jätma oma kodud, et pääseda ohutumasse kohta.»