PIIRSALU JA PROZES HERSONIS ⟩ Hersoni kuulsaim naine tegi kogu okupatsiooni aja linnast otseülekandeid

Oksana Pogomi on Hersonis legendaarne naine. Kogu Vene okupatsiooni aja tegi ta Hersonist iga päev Facebookis otseülekandeid. Teda jahiti, aga Vene julgeolekuteenistused ei suutnudki teda üles leida.

Miks ta niimoodi riskis? Kõikvõimalikud Eesti rahva saadikud, palun, lugege väga tähelepanelikult 59-aastase Oksana vastust ja jätke see meelde.

«Mis mõttes, miks ma seda tegin? Ma olen ju saadik. Ma andsin ju vande, et ma teenin oma rahvast,» vastas Pogomi. Pogomi on Hersoni linnavolikogu saadik. Ta esindab Ukraina eelmise presidendi Petro Porošenko parteid.

Oksana Pogomi. Foto: Erik Prozes

Pogomi alustas oma legendaarsed saanud otse-eetreid, mida iga päev jälgisid miljonid Ukraina inimesed, kohe sõja esimesest päevast ning jätkas neid oktoobri lõpuni. Siis lülitasid taganevad Vene väed Hersonist interneti välja.

«Ma ise mõtlesin enda jaoks sellise missiooni välja, et ma pean Hersoni inimesi julgustama. Ma iga päev rääkisin enesekindlalt, et Ukraina väed vabastavad meid tingimata, tuleb ainult uskuda,» rääkis ta. Vene väed vallutasid Hersoni sõja teisel päeval 25. veebruaril ning lahkusid Hersonist 10. novembril.

Pogomi oli ka üks neist, kes korraldas okupatsiooni algul Hersonis Ukraina-meelseid miitinguid. Paljud nende organiseerijatest võtsid Vene julgeolekutöötajad kinni, kuid Oksanal õnnestus pääseda.

«Mais öeldi mulle, et FSB otsib mind aktiivselt taga,» rääkis Oksana Hersonis Postimehele. «Loomulikult ei elanud ma oma korteris. Elasin sõbra korteris, linna ma enam ringi ei liikunud. Õnneks on linn suur, neil polnud nii lihtne mind leida.»

Väljas käis Oksana ainult elupaiga lähiümbruses ja liikus peamiselt hoovide kaudu.

«Eetrit ma ei katkestanud, sest inimesi oli vaja julgustada,» rääkis ta. «Mees muidugi nõudis, et ma lõpetaks, aga ma ei kuulanud teda.»

Otselülituste tegemiseks läks Oksana alati välja, oma korterist ta neid ei teinud.

«Igaks juhuks peitsin alati oma telefoni rinnahoidja sisse. Juhuks, kui mind kinni peetakse. Õnneks on mul suured rinnad,» rääkis Oksana naerdes.

Korra pääses ta napilt. Vene sõdurid tulid majja, kus ta elas, dokumente kontrollima. Oksana pani kähku selga «vanamutilikud riided», nagu ta ise väljendas, võttis oma seitsmeaastase lapselapse käe kõrvale, tegi «lollaka näo» ette ja läks ukse peale.

«Nad vaatasid mind, küsisid, kas mehi on korteris, ma mõmisesin neile midagi, et kedagi pole rohkem kodus ja nad läksid ära. Vaatasid, et mingi hirmunud baabuška ja lõid käega. Isegi minu dokumente ei küsinud,» rääkis Oksana ja lisas jälle naerdes: «Mul on vist hea kaitseingel.»

Kõigil Oksanaga koos töötanud Ukraina aktivistidel nii hästi ei läinud. Neist saadi mitmed kätte ja viidi keldrisse. Õnneks pääsesid kõik sealt hiljem välja.

Oksana Pogomi. Foto: Erik Prozes

«Keldrisse viimine» ehk podvali viimine tähendab kohalike kõnepruugis kinnivõtmist Vene okupatsioonivõimude poolt ja kuhugi improviseeritud vanglasse viimist. Enamasti asusid sellised kohad hoonete keldrites.

«Ühte mu sõpra hoiti kaks nädalat keldris, piinati elektriga ja hoiti päevade kaupa kotti peas, käed kinni seotud,» rääkis Oksana õudusi, mida ta kaaslased pidid üle elama. «Ta ei taha siiani rääkida täpsemalt, mida temaga seal tehti.»

Teist tuttavat piinati samuti elektriga ning seejärel sunniti teda andma elektrit oma sõbrale. «Sõbrale seoti klemmid munade külge ning kästi tal vajutada nupule ja kästi vaadata sõbrale silma. Nad tegid seda meelega, et tappa meis inimlikkust,» rääkis Oksana. Mõlemad mehed olid keldrist pääsedes Oksana sõnul invaliidid.

Vabastatud Hersonis tegeleb Oksana humanitaarabi ajagamise koordineerimisega.

«Kirjutage, et kõige-kõige rohkem on meil praegu vaja mähkmeid, nii lastele kui ka vanuritele. Need on kallid ja vähesed toovad neid,» ütles Oksana. «Toiduga pole suuri probleeme. Ja suur puudus on patareidega taskulampidest. Linnas ju meil elektrit pole ja keegi ei tea ka, millal elekter taastatakse.»