L, 26.11.2022
PIIRSALU JA PROZES HERSONIS ⟩ Julge Ukraina aktivisti Irina lugu - istub juba pool aastat Krimmis vangis
Vladimir Gorobtsov ja Tatjana Gorobtsova, kelle tütar Irina vahistati venelaste poolt kahtlustatuna oma korteri rõdult luuretegevuses teostamises ja Ukraina relvajõududele info edastamises. Foto: Erik Prozes
Julge Ukraina aktivisti Irina lugu - istub juba pool aastat Krimmis vangis
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

​Vene okupatsioonivõim jõudis ligi üheksa kuu jooksul Hersonis vahistada sadu Ukraina-meelseid aktiviste, kellest paljud istuvad endiselt Venemaa vanglates. Üks selliseid aktiviste on 37-aastane Irina Gorobtsova, kelle kohta on vähemalt teada, et ta on elus.

Irina loo rääkisid Hersonis Postimehele tema murest murtud vanemad Vladimir (71) ja Tatjana (72).

Irina töötas enne sõda programmeerijana suures rahvusvahelises firmas DataArt. Tal on kaks kõrgharidust: füüsikas ja inglise filoloogias. Eelmisel aastal hakkas kaugõppes õppima psühholoogiat.

Kui Vene armee kohe sõja algul Hersoni vallutas, hakkas Irina aitama vanemaid inimesi. Ta hankis ja viis neile koju ravimeid ja toitu, organiseeris arstide visiite vanurite juurde koju.

Vladimir korteri rõdul, kust avaneb suurepärane vaade Hersoni-Mõkolajivi maanteele ja seal toimunud Vene sõjaväelaste liikumisele.
Vladimir korteri rõdul, kust avaneb suurepärane vaade Hersoni-Mõkolajivi maanteele ja seal toimunud Vene sõjaväelaste liikumisele. Foto: Erik Prozes

Ta kolis oma vanemate juurde, sest kartis üksi kodus olla. Viiendal korrusel elavate vanemate rõdult avaneb väga hea vaade Hersoni-Mõkolajivi maanteele ning sõjauudistest paljudele tuntuks saanud Tšernobajevka sõjaväelennuväljale. Maanteed pidi sõitsid pidevalt rinde poole Vene armee kolonnid, Tšernobajevkasse maandusid aga pidevalt Vene lahingukopterid.

Venelased kahtlustasid, et kohalikud elanikud annavad Ukraina sõjaväele edasi infot. Korrusmajade akendest oli ju nende üksuste liikumine hästi näha. Mingil hetkel hakkasid Hersonis tegutsenud Venemaa julgeolekuteenistuse FSB töötajad kahtlustama, et üks selliseid infoandjaid võib olla Irina.

Irinale tuldi järele tema sünnipäeval, 13. mail. Kahe väikebussiga tulid õrna kehaehitusega Irinat kinni võtma koguni 11 automaatidega ja maskis Vene sõdurit. Tähtis operatsioon.

Vladimir tuli just poest. Nende trepikoja ees seisid kolm automaaturit. Vladimir küsis: mis toimub? Talle vastati, et majas käib dokumentide kontroll.

Vladimir läks trepist üles. Vastu tulid talle veel kaks automaatorit kuvaldaga. Vladimir küsis ka neilt: mis toimub? «Me oleme santehnikud,» vastasid talle automaatidega mehed.

Tuba, kus Irina oma vanemate juures elas.
Tuba, kus Irina oma vanemate juures elas. Foto: Erik Prozes

Kui Vladimit lõpuks tuppa jõudis, nägi ta, et viis sõdurit ja nende leitnandist ülemus tegelesid parasjagu korteri segamini pööramisega. Nad otsisid asitõendeid Irina tegevuse kohta.

Eriti ärritas Vene sõdureid teleka peal seisnud Ukraina lipp.

«Ma olen Ukraina kodanik. Miks mul ei või kodus olla mu riigi lippu,» vastas Irina julgelt.

Edasi leidsid sõdurid korterist isetehtud ukrainakeelse plakati «Putin, kao minema», millega Irina käis mõned nädalad varem koos teiste Ukraina-meelsete Hersoni elanikega linna keskväljakul protesteerimas Vene okupatsiooni vastu. See ärritas sõdureid veel rohkem kui Ukraina lipp.

Ukraina lipp ja plakat olidki peamised asitõendid Irina vastu, mis korterist leiti. Muidugi viidi kaasa kõik telefonid ja arvutid.

Telefonist oli näha, et Irina oli tõepoolest filminud Vene armee kolonnide liikumist. Irina seda tegevust ei eitanud. Ta väitis, et saatis need videod edasi oma sõbrannale. Mida sõbranna videotega edasi tegi, seda Irina ei teadnud. (See sõbranna võeti kinni nädal aega hiljem, kuid lasti veel nädal hiljem vabaks. Irina vanemad kahtlustavad, et ta andis Irina vastu tunnistusi ja sai selle eest vabaks - J.P.)

Vene leitnant teatas Irinale, et teda kahlustatakse koostöös Ukraina julgeolekuteenistuse SBU-ga ning ta viidi kaasa. Vanematele öeldi küüniliselt, et ärge muretsege, küll tütar tuleb koju tagasi õhtuks.

Peale seda pole vanemad Irinat enam näinud.

Isa näitab telefonist oma tütre pilti.
Isa näitab telefonist oma tütre pilti. Foto: Erik Prozes

Järgmisel päeval läksid vanemad Vene sõjaväekomendatuuri uurima, kus ja mis tütrega on. Neile öeldi vaid, et neile helistatakse hiljem. Keegi ei helistanud.

Irina kadus. Kolm kuud ei teadnud ta vanemad tütre kohta mitte midagi. Isegi seda, kas ta on elus või surnud. Osa Ukraina aktiviste, keda kahtlustati koostöös Ukraina armee või julgeolekuteenistusega, lasid Vene sõjaväevõimud sealsamas maha.

Augustis õnnestus Irina töökaaslastel välja uurida, et FSB viis Irina Krimmi poolsaarele Simferopolisse, kus teda hoitakse eeluurimisvanglas üksikvangistuses.

Vanemad sõitsid Krimmi. Nad lootsid, et saavad tütrega kohtuda või siis vähemalt talle paki edasi anda. Kui Irina ära viidi, siis ei lubatud tal midagi kaasa võtta. Isegi mitte pesu.

Kohalikus FSB osakonnas Irina vanemaid jutule ei võetud. Korrapidaja ütles jälle, et küll teile helistatakse – oodake. Keegi ei helistanud.

Meeleheitel vanemad kirjutasid lõpuks järelpärimise FSB peamajja Moskvas. Selle peale tuli neile FSB Krimmi osakonnast kiri, milles kinnitati vähemalt, et Irina on ametlikult vahi all. FSB kirjas seisis ka, et Irina on vahi all, kuna ta «avaldas vastupanu spetsiaalsele sõjalisele operatsioonile Ukrainas». Nii nimetab Venemaa sõda Ukrainaga.

Sügise algul lubati Irinal saata vanematele üks kiri. Selles palus ta vanematelt vabandust, et ta neile sellise suure mure on valmistanud. Ka vanematel lubati Irinale üks kiri saata. Mingeid pakke ei tohi nad aga siiani tütrele saata.

Viimase info said vanemad Irina kohta oktoobri keskel. Siis istus ta endiselt Simferopoli eeluurimisvanglas. Elamistingimused ja söök olid selle sõnumi andmetel tal talutavad. Vähemalt ei olnud ta enam üksikkongis.

Juba seitsmendat kuud vangis hoitava Irina vanemate ainuke lootus on, et Irina pannakse vangide vahetusnimekirja ja ta pääseb mõne järjekordse vahetusega lõpuks koju. Nad on vastava palve kirjutanud nii Ukraina presidendile Volodõmõr Zelenskõile kui ka SBU-le. Irina töökaaslaste väitel pidi ta juba olema vahetusnimekirjas. Irina vabastamisega tegeleb ka Rahvusvaheline Punane Rist.

Irina vanemad Tatjana ja Vladimir köögilaua taga.
Irina vanemad Tatjana ja Vladimir köögilaua taga. Foto: Erik Prozes

Vanemad tänasid pidevalt Irina töökaaslasi ja firmat ennast. Nad hangivad Irina kohta pidevalt infot, maksid kinni advokaadi Krimmis ning saadavad vanematele iga kuu raha.

Vladimir ja Tatjana elavad praegu peaasjalikult rahustite najal, mida mõlemad võtavad pidevalt. Tatjanal oli suvel läbielamiste tõttu insuldieelne seisund, aga õnneks sai samas majas elav arst õigel ajal jaole.

Selliseid lugusid kuuleb praegu Hersonis sadu.

Märksõnad
Tagasi üles