PIIRSALU UKRAINAS ⟩ «Kahjuks teab Venemaa väga hästi, kuhu sihtida.»

Venemaal on väga hea ülevaade kogu Ukraina energiataristust. Enne talve hävitavad nad seda süsteemaatiliselt Ukraina puuduliku õhukaitse tõttu. Ukraina energiasüsteemi ümberehitamisel pole praegu erilist mõtet, kuni pole korraliku õhukaitset, ütles intervjuus Postimehele Ukraina infrastruktuuriministri asetäitja (aseminister) Oleksandra Azarhina (31).

Olukord on tegelikult masendav. Tegime Azarhinaga intervjuu Kiievis teisipäeval ehk üks päev enne Vene armee järjekordset, arvuliselt juba seitsmendat massilist raketirünnakut Ukraina energiataristule.

Ukraina infrastruktuuriministeeriumi aseminister Oleksandra Azarhina näitab kaardil, millistes Ukraina piirkondades on Venemaa kõige rohkem hävitanud energiataristut. Foto: Erik Prozes

Teisipäeval ütles Azarhina, et hävitatud või oluliselt kahjustatud on 40 protsenti Ukraina energeetikataristust (elektrijaamad, alajaamad ja ülekandeliinid). Reedel teatas tema abi, et võib kirjutada, et see protsent on juba üle 50.

Iga raketirünnaku laine tähendab 60-90 Vene tiibraketti, pluss veel hunnik kaugelelendavaid ja lõhkeainet kanvdaid Iraani droone. Umbes kaks kolmandikku suudab Ukraina õhukaitse alla lasta, aga ülejäänud Vene raketid teevad kõva hävitustööd. Viimase poolteise kuuga on sellistes raketirünnakutes hukkunud 77 ukrainlast, peamiselt tsiviilisikut.

Mõned rünnakud veel ja kaks kolmandikku elektritootmiseks vajalikust infrastruktuurist on Ukrainas kutu. Aga talv on alles algamas.

Inimesed üritavad pimedusse mattunud Kiievis sõiduteed ületada peale raketirünnakut 24. novembril. Foto: Sergey Dolzhenko/Epa/Scanpix

Vene armeel on Ukraina energiataristut lihtne rünnata, sest neil on väga üksikasjalik ülevaade sellest, kus ja mis asub.

«Kahjuks on ajalooliselt nii, et enamus Ukraina energiataristust on ehitatud Nõukogude Liidu ajal samal ajastul, kui seda tehti Venemaal, mille tõttu nad tunnevad seda väga hästi,» rääkis Azarhina. «Neil on olemas kõik andmed ja fotod meie kriitilise energiataristu kohta. Nad teavad väga hästi, kus on meie nõrkused ja kuhu sihtida. Me ei saa peita oma taristut.»

Lisaks võis enne sõda internetist leida väga üksikasjalikku infot Ukraina energiataristu kohta. (Eestis pole nüüd mõtet meie kohta käivat infot kustutama tormata. Venemaa eriteenistused on selle info ammu alla laadinud.) Paljud Venemaal energeetikaga tegelevad inimesed on Ukrainas seda ala õppinud ja/või sellel alal töötanud. Ka nemad teavad Ukraina taristu kohta kõike.

Azarhinal ega ilmselt kellelgi teisel Ukrainas pole illusioone – Venemaa jätkab raketirünnakuid, kuni Ukraina on külmade saabudes pimeduses ja soojata.

«Kogu riigi blackout. See on nende eesmärk,» ütles aseminister.

Peale viimast Vene raketirünnakut sel kolmapäeval (23. novembril) vajus Ukraina esimest korda totaalsesse pimedusse, mis tõi Kiievis kaasa juhtumeid, kus arstid tegid südameoperatsiooni generaatorist tuleva elektri valgel või siis pidid vanemad otsima bensiinijaama generaatorist abi selleks, et nende laps saaks inhalaatorit kasutada.

Naine kõnnib tänaval Kiievi kesklinnas, mis jäi ilma elektrita 24. novembril peale Vene armee raketirünnakut. Foto: Evgeniy Maloletka/AP/Scanpix

See oli esimene, kuid kardetavasti mitte viimane elektri blackout üle kogu riigi. Järgmise päeva õhtuks oli Ukrainas elektrivarustus suudetud taastada ainult 50 protsendi ulatuses. 48 tundi hiljem olid 30 protsenti tarbijatest, seal hulgas pooled Kiievi tarbijatest, endiselt veel elektrita.

Aga sellise, ööpäevase blackout`i korduv esinemine võib sel talvel olla ukrainlaste jaoks veel suhteliselt leebe stsenaarium.

Ukraina valitsuse kõige mustema stsenaariumi järgi võib edasiste raketilöökide tagajärel täielik blackout kesta ka kuni seitse päeva, kui ei õnnestu elektrisüsteemi ühendada kolme tuumajaamaga, mille tööd Ukraina võimud kontrollivad.

Vaade Euroopa suurimale tuumajaamale Zaporižžja linna lähedal Enerhodaris. Praegu okupeerivad jaama Vene väed. Foto: Foto: Alexander Ermochenko/Reuters/Scanpix

Vaatamata kestvatele raketirünnakutele ei näe ukrainlased teist võimalust, kui vastupanu jätkata. Seda on tunda igas Ukraina nurgas, külas ja linnas.

«Võitlemine,» ütles Azarhina vastuseks, mis on Ukraina «stsenaarium A» Vene raketirünnakute vastu. «Me praegu kõik võitleme, kõik Ukraina inimesed. Me kõik saame riskidest aru, aga meil pole teist võimalust, kui võidelda. Võitleme praegu sõna otses mõttes selle eest, et meie lapsed saaksid elada valguses ja soojas. Ja seda 21. sajandil!»

Ja ikkagi, mida hakkab Ukraina konkreetselt tegema, kui riik mattub talvel ja miinuskraadidega mitmeks päevaks pimedusse ning suurtes linnades kaob küte.

Azarhina tõi välja, et juba praegu luuakse linnades ja suuremates asulates nn võitmatuse keskused (Kiievis on neid juba sadu), kus seisavad võimsad elektrigenaraatorid. Seal saavad inimesed ennast soojendada, juua sooja jooki, katta esmased vajadused, laadida telefone, suhelda üksteisega jne.

«Võitmatuse keskus» Kiievis peale 24. novembri raketirünnakut. Elektrita jäänud linnas tulid inimesed siia oma telefone laadima (side puudumisel polnud nendega võimalik mitmeid tundi helistada) ning sooja teed jooma. Foto: Oleg Petrasyuk/epa/Scanpix

«Mu enda poeg ja vanemad on Kiievis,» rääkis nooruke aseminister. «Me saame aru, et asjad võivad minna halvemaks. Me kõik aitame üksteist, ärge selles kahelge. Ma tean kõiki oma maja vanemaid inimesi ja olen iga kell valmis neid aitama. Covidi aeg oli meile hea treening üksteise aitamises.»

Inimesed on muidugi kõige tähtsamad, aga elektrikatkestused, eriti pikaajalised, mõjutavad väga Ukraina tööstust. Ukrainas on palju tehaseid (eelkõige metallurgias), kus tootmine ei tohi katkeda. Azarhina kinnitusel on seni suudetud sellised tehased pidevalt töös hoida.

Oleksandra Azarhina Postimehele intervjuud andmas. Foto: Erik Prozes

«Aga valitsus ja tehased saavad aru, et probleemid lähevad suuremaks,» rääkis Azarhina. «Jällegi - me teeme kõik, mis võimalik, et tööstused saaksid töötada ja riik saaks [ekspordi eest] dollareid. See kõik on küsimus riigina vastupidamises. Siin annab iga asi praegu liblikalöögiefekti.»

Nii palju, kui võimalik, üritab Ukraina raketirünnakute vahel oma infrastruktuuri taastada. Aga ka sellega on suured probleemid.

Vene armee on eriliselt sihikule võtnud suured alajaamad ja kõrgepingeliinid, mis transpordivad elektrit üle riigi. Ukraina jaoks on suur probleem, kust leida puruks lastud transformaatorite (rahvakeeles «trafod») asemele uusi.

Ukraina remondimees hindab Vene rakettide tehtud kahju ühes suures alajaamas, mille asukohta ei avaldata. Foto on tehtud 27. oktoobril, peale tollast raketilöökide lainet. Foto: SERGEI SUPINSKY/AFP/Scanpix

Ukraina kasutab nõukogudeaegseid trafosid, mis tähendab, et üleriiklikud elektriliinid kasutavad 750 kV või 330 kV trafosid. Euroopas kasutatakse aga sellistel liinidel 400 kV või 220 kV trafosid. USA-s on üldse teistsugune süsteem.

«Transformaatorid on meile suur probleem,» tunnistas Azarhina. «Nad on küllaltki unikaalsed, mis teeb nende tootmise raskeks: see võtab 6-12 kuud.»

Azarhina sõnul on Ukraina trafode osas palunud abi Poolalt ja Leedult, sest seal oli varem, ehk siis Nõukogude ajal, samasugune elektrivarustuse süsteem. Eesti kohta ei osanud ta öelda, kas on abi küsitud.

Kui rääkisin talle pooleldi naljatades, et tean ühte tuttavat Eestis, kellel seisab kuuri all üks nõukogudeaegne trafo – eks ta ta korjas selle kuskilt üles Eesti talumehe vanal heal põhimõttel, et iial ei tea, millal võib vaja minna – siis vastas aseminister ilma mingi naljata: «Ausalt öeldes ta võiks tuua küll, see oleks kindlasti kuskil abiks.»

Elektrilevi varahaldusjuht Rasmus Armas. Foto: Elektrilevi

Eestis elektriliinide eest vastutava Elektrilevi varahalduse valdkonna juht Rasmus Armas ütles Postimehele, et Ukraina on oma abipalved saatnud kogu Euroopale ning sealhulgas ka Eestisse.

Elektrilevi tegi Armase sõnul eelmisel nädalal otsuse «teatud mahus laovarude» annetamiseks Ukrainale, peamiselt on need lülitid ja mõõteseadmed. Ukraina soovis Eestilt saada ka 35 kV ülempingega trafosid. Elektrilevi praegu uurib oma võimalusi nende andmiseks. «Peame kontrollima nende seisukorda ja kindlasti soovime võimaluse korral ka mõne trafo Ukrainale loovutada,» kinnitas Armas reedel.

35 kV trafod on mõeldud kohaliku tähtusega elektriinide jaoks, näiteks suures linnas sama linnaosa sees või väiksemate asulate vahelisteks ülekanneteks. Suuremates linnades on selliseid trafosid kasutavaid alajaamasid [kus üldjuhul on vähemalt kaks trafot] vähemalt mitu.

Suur probleem on elektrijaamade hävitatud sisseseadme asendamisega. «Need pole sellised asjad, mida sa lähed ja lihtsalt ostad turult. Need on väga haruldased asjad,» lausus aseminster Azarhina.

Pimeduses Ukraina pealinn Kiiev peale novembri alguses linna tabanud Vene raketi- ja droonirünnakut. Foto: Sergey Dolzhenko/Epa/Scanpix

Eraldi probleem on selles, et Ukraina pealinna Kiiev on Azarhina sõnul haavatavam kui teised Ukraina linnad.

Kiievis on elektritootmine väga tsentraliseeritud: seda toodavad mõned suured elektrijaamad (üks neist otse kesklinnas). Neljast-viiest tabamusest võib juba piisata, et rahvaarvult Euroopa üks suuremaid linnu mattuks pimedusse.

«Teistes linnades, eriti väiksemates, on elektri- ja soojusenergia saamiseks rohkem erinevaid allikaid, raske on neid kõik tabada,» ütles aseminister.

Ukraina tuletõrjujad võitlemas 15. novembril Vene raketilöögist põhjustatud tulekahjuga ühel infrastruktuuriobjektil Kiievis. Foto: Ukraina eriolukordade ministeerium/Reuters/Scanpix

Tegelikult pole energeetikataristu taastamise võtmeprobleem trafod või elektrijaamade sisseseadmed. Selleks on Ukraina üks suurimaid probleeme sõjas Venemaaga – neil ei jätku õhukaitserelvi.

«Me tegeleme väga tõsiselt küsmusega, kuidas paremini ehitada üles meie energiasüsteemi, aga oleme aru saanud, et mõnes mõttes on see võimatu, kui sa oled pidevalt rünnakute all. Me teeme midagi selles suunas, aga nad ründavad rohkem ja rohkem. Seetõttu on meile kõige tähtsam õhukaitse,» rääkis Oleksandra Azarhina.

«Pole suurt mõtet üles ehitada või asuda looma uut süsteemi, kui meil pole õhukaitsevahendeid, et seda kaitsta. Nad hävitavad selle uuesti ja uuesti. Muidugi, me taastame nii palju kui saame, aga teame, et nad saavad kõik uuesti hävitada. Me üritame taastada kõik nii kiiresti kui võimalik. See käib meil 24/7. Oleme tihedas koostöös partneritega, et saada meile vajalikku, ka haruldast sisseseadet.»

Ukraina remondimees parandab elektriliine Mõkolaevi linnas Lõuna-Ukrainas. Mõkolaev on üks enim raketilööke saanud Ukraina linnu. Foto: Hannibal Hanschke/EPA/Scanpix

Mida Ukraina teeb oma energiataristu kaitseks, ei tahtnud Azarhina rääkida, kuid ta andis mõista, et üht-teist saab ikkagi teha ning selleks õpivad nad näiteks Iisraeli ja Lõuna-Korea kogemusest.

Samuti ei tahtnud ta midagi konkreetselt rääkida, kuidas ja millal jõuab elekter ja küte sõja käigus purustatud suurtesse Ukraina linnadesse nagu Herson või Izjum. Ta lubas lakooniliselt, et talve alguseks on linnades elekter olemas.

«Nende asjadega on nii, et kui lubame midagi taastada ja teema seda, siis nad (Vene armee) tulevad ja ründavad seda,» rääkis aseminister. «Nad ootavad seda, et keegi Ukraina ametiisikutest ütleks, et me taastasime selle ja selle, et siis seda rünnata ning hävitada. Me oleme sellises olukorras, saage aru.»

Venemaa sõjalaev tulistamas 24. novembril Mustalt merelt raketti Ukraina pihta. Foto on tehtud videolt, mille avaldas Venemaa kaitseministeerium. Foto: Vene kaitseministeerium/EPA/Scanpix

Pole raske ennustada, et peale energiataristu hävitamist hakkab Venemaa, kui neil rakette jätkub, tampima Ukraina transporditaristut.

Sõjategevuse käigus on juba Ukrainas hävitatud 326 silda, neist 50 on raudteesillad. «Me oleme tänaseks ehitanud 55 ajutist ülesõitu (pontoonsilda), 42 sillal on käimas kapitaalne ehitus, see tähendab, need ehitatakse uuesti,» ütles Azarhina.

Maailmapanga hinnangul - neil on selleks spetsiaalised meetodid - ulatub Ukraina transpordisektorile sõja ajal tekitatud otsene kahju 30 miljardi dollarini.

«Meie jaoks on selge, et meie liitlased ei saa seda koormat enda peale võtta, vaid Venemaa peab kinni maksma selle, mida nad on põhjustanud,» ütles Azarhina. «Rahvusvaheline kogukond ei pea maksma Venemaa tegude eest.»

USKUMATU NAINE: Azarhina pani käima Lääne relvade veo logistika

Oleksandra Azarhina Foto: Erik Prozes

Oleksandra Azarhina on kange naine Ukraina valitsuses. Peale Maidani rahvaülestõusu 2014. aastal Ukraina poliitikasse tulnud naine on aidanud reformida erinevaid valdkondi Ukrainas, aga elu kõige tähtsama töö sai ta 28. veebruaril.

Oleksandra sai ülesandeks töötada välja logistika, kuidas Lääne relvad Ukrainasse tuua.

Miks pidi seda organiseerima tsivilistist naisterahvas?

«Ukraina armeel on muidugi oma tagala väejuhatus, aga nemad tohivad tegutseda ainult Ukrana territoorumil, neil polnud võimalust organiseerida seda [relvade vedu] väljapool Ukrainat,» selgitas Azarhina.

Nii saigi 28. veeburaril kell kaks öösel Azarhina kõne oma ülemuselt, infrastruktuuriministrilt Oleksandr Kubrakovilt. «Sul on vaja sõita sinna, rääkida läbi ja teha nii, et relvad hakkaksid liikuma,» kõlas käsk. See oli sõja viiendal päeval. Azarhina töötas sel hetkel meie mõistes Ukraina maanteeametis ja vastutas koostöö eest Euroopa Liiduga.

«Sinna» tähendas Poola Rzeszówi linna, kus oli Ukraina piirile lähim suur lennuväli.

«Kui ma Poolasse kohale jõudsin, siis nägin lennuvälja, mis oli juba täis meile saadetud relvi. Mida polnud sel hetkel kuhugi saata, sest polnud logistikat. See kõik tuli kohapeal luua,» rääkis Azarhina Postimehele. «Esimesed neli päeva magasin seal cargo-terminalis, ma ei saanud isegi saapaid jalast ära võtta.»

Pidevalt tulid relvasaadetisega lende sisse: iga tunni, isegi poole tunni tagant. «See oli nagu jõuluvana kinkide vastuvõtmine. Enne saabumist alati täpselt ei teadnudki, mis riigist, mis abi, mis koguses. Siis pidi hakkama seda koordineerima. Tegelikult see oligi põhjus, miks tekkis Rammsteini formaat, mis oli mõeldud logilistiliste ülesannete lahendamiseks.»

Peale selle ülesande edukat lahendamist määratigi Oleksandra Azarhina suvel Ukraina infrastruktuuri ministeeriumi aseministeriks.

KOMMENTAAR

Toomas Niinemäe: Ukraina energeetikutel on puudu kõigest

Niinemäe oli 2019-2020 Ukraina suurima soojusenergeetika ettevõtte DTEK juhatuse liige/tootmisdirektor, vastutades kaheksas Ukraina elektrijaamas energia tootmise eest

Toomas Niinemäe. Foto: Erakogu

See on tõsi, et valdavalt on Ukraina elektrijaamade, soojuse ja elektri koostootmisjaamade põhiseadmed - turbiinid, generaatorid ja katlaseadmed ja elektrialajaamade trafod – nõukogudeaegsed.

Raketirünnakutes kahjustatud põhiseadmete asendamine on töömahukas ja aeganõudev, sest terveid turbiine, generaatoreid, katlaid ja trafosid laos «riiulil» ei ladustata, vaid neid toodetakse eritellimuste alusel ning nende tootmistsükkel võib võtta aega mitmeid kuid.

Ladudest võib leida väiksemaid remondi- ja hooldusvahendeid ja tagavaraosi - abiks seegi -, kuid see ei lahenda probleemi. Aeg töötab praegu, enne talvist kütteperioodi, kahjuks Ukraina vastu. Ukraina enda tootmisvõimsused varuosade ja uute seadmete tootmiseks on piiratud.

Olukord Kiievis on keeruline, kuna raketirünnakud on tabanud kõiki soojuse ja elektri koostootmisjaamu, linna suuremaid katlamaju ja elektri alajaamu. Kahjuks on venelastel juba nõukaajast hea teadmine ja ülevaade Kiievi kriitilise energiataristu sõlmpunktidest ja neid nad ründavad.

Kiiev kui pealinn on märgilise tähendusega mitme miljoni elanikuga suurlinn, kus kõrghoonestust palju, mistõttu elutähtsate funktsioonide tööshoidmine linna elamukvartalites on suur väljakutse. Kui elektrit ei ole jääb seisma kaugküte, veevarustus, kanalisatsioon, mobiilside/internet, elektritransport, sealhulgas metroo jne. Lisaks muudab külm ilm oma negatiivse mõjuga elutingimused kortermajades väga keeruliseks.

Olen oma endiste DTEK-i juhtkonna kolleegidega pidevas kontaktis. Avariitöödel osalevad üle riigi 24/7 sajad DTEK-i elektrivõrkude ja elektrijaamade remondibrigaadid ning neil on praegu kõigest puudus, et taastada klientidele elektrivarustus nii kiiresti kui võimalik. Paljud Euroopa Liidu liikmesriikide elektrijaamad, mis kasutasid nõukaaegset sisseseadet on tänaseks dekomissioneeritud, tagavaraosade laoseisud optimeeritud ja neile toodetakse varuosi minimaalselt, seetõttu on suuresti raskendatud ka Ukraina elektrijaamade põhiseadmete jaoks varuosade ja remondimaterjalide hankimine ka parima tahtmise juures.

Omalt poolt olen kaasa aidanud kontaktide loomisele DTEK-i ja Eesti Energia, Eleringi ja Fortumi tippjuhtkondade vahel, eesmärgiga võimaluste piires olla toeks Ukraina energiatootmise võimekuse ja kogu energiataristu taastamistöödel. Puudus on kõigest. Hetkel on vaja käepäraste vahenditega «nui neljaks» energiasüsteem «elus hoida» ja peale võidukat sõja lõppu on vajalik koos lääneriikidega välja töötada suurem Ukraina energiasüsteemi kaasajastamise programm.

Müts maha Ukraina energeetikute ees, süda jäi sinna, vintsked vennad.