PIIRSALU JA PROZES UKRAINAS ⟩ Poeg, isa ja onu – sugulased sõdivad koos Venemaa vastu

​Kuidas võita rahvast, kes astub oma kodumaad kaitsma perede kaupa? Tuntud on lood koos sõdivatest vendadest, isadest ja poegadest ning ka abielupaaridest. Postimees leidis Donbassi rindelt ühest Ukraina üksusest koos sõdimas aga koguni kolm lähedast sugulast: kaks venda ja lisaks ühe venna poeg.

«Muidugi on koos parem teenida, sest me saame alati üksteist toetada,» ütles Viktor Vergun (48). «Saame üksteise eest hoolitseda kui vaja,» lisas tema vend Leonid (37). Viktori poeg Volodõmõr (22) aga kinnitas: «Ei ole üldse raske isa ja onuga koos teenida. Vastupidi, äge. Pealegi ma pole nende alluv.»

Kolm sugulast teenivad Ukraina 93. motoriseeritud brigaadi suurtükiväeüksuses. Vennad Viktor ja Leonid remondivad tehnikat ning Viktori poeg teenib raketiheitjate Gradide patareis.

Viktor värvib spreiga veoautot kamuflaaži mustritesse. Foto: Erik Prozes

Voldõmõr läks 93. brigaadi lepinguliseks sõduriks neli aastat tagasi. Ta valis sama üksuse, kus Donbassi sõja ajal 2014. aastal sõdisid vabatahtlikena tema isa ja onu.

Kui nüüd veebruaris Venemaal tungis ametlikult Ukrainale kallale, siis palusid isa ja onu juba ise saata nad samasse üksusess Volodõmõriga. «Me väga tahtsime koos teenida. Me oleme üks meeskond,» ütles Leonid.

Volodõmõr aitab välja lükata oma üksuse maasturit nende Gradi-patarei lähedal. Vihmad on muutnud maastiku raskesti läbitavaks. Foto: Erik Prozes

Kui Viktor ja Leonid on remondiüksuses iga päev ninapidi koos, siis Volodõmõr sõdib seal, kuhu tema patarei liigub. «Kaks korda nädalas näeme kindlasti kõik koos,» rääkis Volodõmõr. «Mul on tihti vaja midagi siia remonti tuua. Poisid saadavad alati mind, sest teavad, et siis saan isa ja onu näha.»

Poeg ja isa: Volodõmõr ja Viktor. Foto: Erik Prozes

«Kui poeg on eemal, siis ma muidugi närveerin rohkem,» tunnistas isa Viktor. «Loomulikult olen ma tema üle uhke [et ta sõdib], aga iga isa muretseks.» Viktoril on kodus veel kaks väiksemat last. Vend Leonidi ootavad kodus samuti kaks väikest last.

Sugulased on pärit Dnipropetrovski oblastist, nende kodud asuvad kohe Hersoni oblasti piiril. Rinne seisis kuni viimase ajani mõne kilomeetri kaugusel nende koduküladest, mis olid pidevate pommitamiste all. Nende 75-aastane taat Anatoli elab aga külas, mis oli üle poole aasta okupatsiooni all.

«Batko (ukraina keeles isa) on õnneks elus ja terve, kuigi tema maja on osaliselt purustatud. Aga tema külas on enamus majad pihta saanud,» rääkis Leonid. «Me pole teda veel näinud, ainult telefoni teel rääkisime. Väga tahaks teda näha. Kui isa oli okupatsiooni all, siis oli raske. Tegime muidugi oma tööd, aga kogu aeg mõtlesime temast.»

Batko Anatoli oli see, kes ise saatis raudteejaamas oma pojad juba sõja esimesel päeval rindele. «Õnne soovis meile, mis tal muud soovida oli,» ütles Viktor isa lahkumissõnade kohta.

Vennad Leonid (vasakul) ja Viktor Vergun (48), keskel Viktori poeg Volodõmõr. Foto: Erik Prozes

Sõja suhtes olid kõik kolm optimistlikult meelestatud.

«Ma veendun iga päevaga üha rohkem, et me võidame,» ütles sugulastest noorim Volodõmõr, kes näeb neist kolmest sõda kõige lähemalt.

«Mais oli väga raske,» tunnistas tema isa Viktor. «Aga nüüd läheb meil rindel tänu liitlastele järjest paremini. Meie suurtükiväe töö on ikka täiesti super.»

«Neil (Vene armeel) on variant minna koju, meil seda varianti pole,» ütles Volodõmõri onu Leonid. «Ma ei näe probleemi selles, et neid koju saata.»