Baguette kanti UNESCO maailmapärandi nimekirja

Naine baguette'iga Pariisi pagaritöökojast väljumas. Foto: Gao Jing/Xinhua/Zuma Press/Scanpix

Pikk Prantsuse sai baguette – «250 grammi maagiat ja täiuslikkust», nagu on öelnud president Emmanuel Macron -, kanti täna UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Krõbeda kooriku ja pehme sisuga pikk sai on jäänud prantsuse elu kvintessentsiks ka pärast barettide ja küüslaugulõhna kadumist.

Nüüd andis ÜRO organisatsioon baguette'i valmistamisele ja sellega kaasnevale elustiilile vaimse kultuuripärandi staatuse.

Prantsuse pagarite liidu andmetel küpsetatakse igal aastal Prantsusmaal üle kuue miljardi baguette'i, kuid protsess muutub üha tööstuslikumaks ja vajab seetõttu UNESCO kaitset.

Prantsusmaal on alates 1970. aastast hingusele läinud umbes 400 pagaritöökoda aastas, kus saia küpsetatakse käsitsi. 55 000 pagaritöökojast (üks iga 790 elaniku kohta) on tänaseks alles jäänud 35 000 (üks 2000 elaniku kohta).

Töökojad on välja tõrjunud ka maakohtade suured supermarketid ja prantslaste isu hamburgeri järele.

Foto 1949. aasta 24. novembrist, mil pariislased varusid kahe päeva toitu pagarite streigi eel. Foto: AFP/Scanpix

Kõigest hoolimata on jäänud linnapildis tavapäraseks inimene, kes astub välja boulangerie' uksest, kaks pikka saia kaenla all ja kolmandat otsast haugates.

Baguette sai ametlikult selle nime alles 1920. aastal ja siis kehtestati seadusega, et sai peab kaaluma vähemalt 80 grammi ega tohi olla üle 40 sentimeetri pikk.

«Alguses oli baguette luksuskaup. Töölisklass sõi jämedat leiba, mis seisis kauem,» ütles Euroopa toiduajaloo ja -kultuuri instituudi töötaja Loïc Bienassis, kes aitas UNESCO taotlust koostada.

«Nende tarbimine muutus üldiseks 1960. ja 1970. aastatel, kui maakohad baguette'i poolele võideti,» lisas ta.

Pika saia algupära on segane. Mõned väidavad, et need olid levinud juba 18. sajandil, teiste väitel sai asi alguse Austria pagari August Zangi auruahjust 1830. aastatel.

Rahvasuu räägib, et Napoleon käskis küpsetada peenikesi pulkjaid leibu, et sõduritel oleks lihtsam neid kaasas kanda.

Teine jutt seostab baguette'i Pariisi metroo ehitamisega 19. sajandi lõpus. Nimelt olnud töölistel pikka saia lihtsam ilma noata murda ja jagada.