Samal päeval, kui Venemaa tungis Ukrainale kallale, liitus Svitlana Taranova oma sünnilinnas Mõkolajivis armeega, et kaitsta kodumaad.

«Kell 11 hommikul 24. veebruaril kirjutati alla mu leping territoriaalkaitsega,» lausus 50. eluaastates endine ehitusfirma juht. «See oli ainuke võimalik otsus, mitte ohverdus.»

Oht jõudis kiiresti Mõkolajivi külje alla, kui Vene väed hõivasid 70 kilomeetri kaugusele jääva Hersoni linna. Kremli väed pidid vallutama ka Mõkolajivi, et saavutada peaeesmärki jõuda Musta mere sadamasse Odessasse, mis jääb Mõkolajivist omakorda kahe sõidutunni kaugusele läände.

Nii hakkasidki Vene väed tulistama Mõkolajivi suurtükkidest, ulatuslikult ja metoodiliselt.

Selleks ajaks jalaväeüksusesse paigutatud Taranova oli sageli Vene vägedega lähivõitluses. «Alguses oli mul kabuhirm kobarpommide ees, mu süda jättis löögi vahele iga kord, kui mõni neist plahvatas,» kirjeldas naine.

Kommentaarid
Copy