/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/01/19/15088715t1h4523.jpg)
Täna on õigeusklikel kombeks end vette kasta. Vana kalendri järgi on 19. jaanuar kolmekuningapäev, ja arvatakse, et ka see päev, mil Ristija Johannes ristis Jordani jões Jeesuse Kristuse.
VIDEOD ⟩ Inna Šulženko käis Juliuse kalendri kolmekuningapäeval jäises järves end kastmas
Inna Šulženko võtab toeks kaasa Vilniuse Punases Ristis töötava kolleegi Justina, ning tema omakorda võtab ühes kuuma tee ja võileivad ning nad suunduvad veekogu äärde, mida leedukad nimetavad roheliseks järveks.
Inna heidab rõivad seljast ja astub trikoo väel jäisesse järve. Võdistab natuke õlgu, aga kastab end siis kolm korda üleni märjaks.
Inimesed usuvad, et see aitab, et tervis saab tugevaks ja hing puhtaks.
Oh, oleks see vaid nii...
Pärast seda, kui Inna Šulženko kodulinnas Dnipros tabas Venemaa tiibrakett Dnepri paremkaldal asuvat üheksakorruselist kortermaja, on ta süda katki rohkem kui kunagi varem ja hing haige. Hukkus vähemalt 45 inimest, võib-olla rohkem.
:format(webp)/nginx/o/2023/01/19/15088727t1h7765.jpg)
Nädalavahetusest saadik on Inna ööd olnud pikad, sest ta ei maga. Psühholoogina on ta oma kliente õpetanud, et aeg leevendab valu. Nüüd seisab Inna aga silmitsi tõsiasjaga, et sõda muudab valu krooniliseks, see ei kao, ja ei ole vahet, kui kaugele maailma otsa sa selle sõja eest põgenenud oled.
Inna mees Pavlo oli 14. jaanauril, mil õhurünnak aset leidis, linnast väljas. Õnneks asub nende kodu tragöödiapaigast kaugel. Nüüdsama sai Inna Šulženko aga teada, et üks neist kortermajas hukkunuist oli tallegi tuttav inimene. Teadmine, et seda naist enam ei eksisteeri, teeb tohutult haiget.
/nginx/o/2023/01/19/15088751t1h7d17.jpg)
Inna Šulženko jagab Facebookis Caritase organisatsiooni postitusi. Piltidel on näha päästjaid, toidujagajaid, leinajaid, ajakirjanikke ja kaastunde avaldajad ning üksteise otsas korrustekaupa purustatud kodusid ja inimeste elusid.
Caritas on organisatsioon, kus Inna psühholoogina Dnipros töötas, enne kui oma laste juurde Vilniusesse ära sõitis. Ta täiskasvanud poeg ütles just, et küll on hea, et ema on ometi siin. «Aga kui sa juba siin olles kõigele nii tugevalt kaasa elad, siis mis teeksid sa seal,» küsis ta. «Sa läheksid inimesi aitama kõige ohtlikematesse kohtadesse, sinust ei jääks enam midagi järele...»
/nginx/o/2023/01/19/15088755t1h2475.jpg)
Inna ei tea, mida ta teeks, kui ta praegu Dnipros oleks.
Kuidagi peab paranema, ja aina sisendama endale, et tuleb edasi elada ja töötada, omavahel kokku saada, suhelda, häid mälestusi koguda.
Inna jagab pilte 6. jaanuarist, mil nad pidasid Vilniuses maha ukrainlaste jõulupeo.
/nginx/o/2023/01/19/15088762t1h18ea.jpg)
«Lapsed meisterdasid postkaarte, laulsid, said kingitusi,» rääkis ta. «Õhtul kogunesime Ukraina vabatahtlikega minu poole. Koduses õhkkonnas laulsime ja lobisesime sealgi ja sõime Ukraina toite...»
/nginx/o/2023/01/19/15088757t1ha2a8.jpg)
Inna Šulženko varasemaid postitusi 2022. aasta 24. veebruarist alates loe blogist «Ukraina põleb...»
/nginx/o/2023/01/20/15089812t1hcfc5.jpg)