Vene «rahuvalvajad» tungivad üha sügavamale Gruusia territooriumile, nihutades okupatsioonijoont Lõuna-Osseetia piirkonnas. Samal ajal on venelastest sisserändajate arv riigis juba ammu ületanud 100 000 inimese piiri. Koos sellega tõusevad eluasemete ja toiduainete hinnad ning kohalikud kardavad Venemaa sissetungi, nagu oli 2008. aastal. Rus.Postimees selgitas, millised meeleolud Gruusias valitsevad.
«Me ei saa kaugemale minna,» ütleb meid saatev politseinik ja osutab majale, millest viiekümne meetri kaugusel on vaatlustorn, «seal on juba venelased.» Meie rühm peatus Hurvaleti küla äärealal, mis asub Gruusia ja nüüdseks okupeeritud Gruusia territooriumi Osseetia piiril. Tegelikult on see hall tsoon, mida ei kontrolli nendes kohtades 2008. aastal möllanud konflikti kumbki pool.
Venemaa vaatlusposti lähedal tuleb meie juurde Nora Batonisašvili, ta on osseet ja elab Hurvaletis juba 83 aastat. Tema 63-aastane poeg Gogi elab koos emaga, teeb kodutöid, aitab eakat naist jõudumööda. Nõukogude Liidu ajal teenis mees SDVs asuvas Nõukogude väerühmituses. Gogi oli ZIL-135 juht, vedas õhutõrjesüsteemide rakette, mida ta isegi mõningase uhkusega meenutab.
Kuid sellest ajast saadik on Kaukaasia mägijõgedest palju vett merre voolanud. Gruusia iseseisvus, 2008. aastal tuli nendesse piirkondadesse sõda ja koos sellega Vene sõdurid, kes lubasid Nõukogude Liidu Hurvaleti külla tagasi tuua.
:format(webp)/nginx/o/2023/01/25/15099186t1h2724.jpg)
Gruusia armee peatas sissetungijad siin piirkonnas ning Nora Batonisašvili soovib jääda just nimelt Gruusiasse, kus ta sündis ja kasvas. Tõsi, naine kurdab väikese pensioni üle, millest napilt jätkub, et ots otsaga kokku tulla.
Enim teeb talle aga muret maja taga asuv Vene sõdurite post, nood nihutavad aeg-ajalt okastraati ehk nn okupatsioonipiiri aina kaugemale ja kaugemale Gruusia territooriumi sügavusse, mis tähendab, et ühel ilusal päeval võib tema maja sattuda kas Lõuna-Osseetiasse või Venemaale, keegi ei ütle siin sulle sellele küsimusele vastuseks midagi kindlat.
Vaikne okupatsioon
See näeb välja nagu mingi kummaline mäng: täna lähevad grusiinid magama, aga hommikul võivad nad ärgata juba teises riigis, mida alates 2008. aasta augustist on kontrollinud nn Vene rahuvalvajad ehk end Lõuna-Osseetia armeeks nimetavad inimesed.
«Teisel pool suri paar päeva tagasi minu onu, aga venelased ei lase mu emal teda matta. Kas see on inimlik?» küsib Gogi.
/nginx/o/2023/01/25/15099187t1h0c2a.jpg)
Nora astub meid eskortiva politseiniku juurde ja palub politseil posti tema majale lähemale tuua ning ka okastraat tema aiast maja taha viia, et ta saaks kevadel midagi istutada. Korravalvurid kehitavad aga ainult õlgu, nende sõnul otsustab juhatus, kuhu post paigutada ja kuhu mitte. Nona nutab, Gogi rahustab ema ja ütleb lõpuks meile: «Tal pole Gruusia riigi suhtes mingit lootust.»
Alates 2008. aastast on okupatsioonijoon veninud 480 kilomeetri pikkuseks, aastate jooksul on venemaalased edenenud veel 70 kilomeetrit Gruusia territooriumi sügavusse ning see protsess ei peatunud isegi 2022. aastal, kui Vene armee oli hõivatud Ukrainas. Eelmise aasta septembris registreeriti Gruusia territooriumil üheksa «vaikse okupatsiooni» juhtumit.
Gruusia aktivistid, kes aitavad riigi eriteenistusi rahututel aladel patrullimisel, teatavad uue okupatsiooni plaanist. Seekord plaanitakse Gruusialt ära võtta umbes kakssada kilomeetrit territooriumi, mis ei kuulu isegi Tshinvali piirkonda, millele nõuavad pidevalt õigust isehakanud Lõuna-Osseetia Vabariigi okupatsiooniadministratsiooni esindajad.
Lisaks kaovad nendes piirkondades pidevalt inimesed. See ei toimu migratsiooni tagajärjel, tegemist on nende kohalike elanike röövimisega, kes pole Vene poolele lojaalsed. Nende inimeste edasine saatus pole teada.
/nginx/o/2023/01/25/15099249t1h22c9.jpg)
«Need on inimesed, kes elavad külades, mis piirnevad okupatsioonijoonega. Need on kohalikud inimesed, kes ajavad omi asju, karjatavad veiseid, harivad maad,» räägib aastaid vabatahtliku piirivalvurina tegutsenud aktivist David Katsarava.
«Kaheksal juhul kümnest ületavad okupandid enda määratud okupatsioonijoone ja röövivad need inimesed Gruusia poolelt. See on mehhanism kohalike elanike seas terrori loomiseks. Kohalikesse püütakse külvata hirmu, et lõpuks need külad rahvast tühjaks teha,» lisab ta Katsarava.
David ja tema sõbrad toovad neile aladele regulaarselt rahvusvahelist ajakirjandust, saadavad Gruusia võimudele aruandeid, kuid ametlik Tbilisi ei võta selle olukorra suhtes kasutusele mingeid meetmeid, on Katsarava kindel.
Seetõttu elavad nii Nora kui ka Givi Batonisašvili suure riski tsoonis ja keegi ei saa garanteerida, kus nad homme on, kas okupatsiooni all või koguni röövitud.
Pinge ja hirm – sihipärane poliitika
19. jaanuaril tulistati Gori piirkonnas Euroopa seiremissiooni džiipi. Juhtum leidis aset Medžvrishevi küla lähedal. Keegi viga ei saanud, kuid midagi sellesarnast pole nendes kohtades juhtunud alates 2009. aastast.
Peab ütlema, et venemaalastel õnnestub nendes piirkondades tõesti hirmu külvata. Mida lähemale meie džiip okupatsioonijoonele jõuab, seda vähem on tänavatel inimesi näha, külad on justkui välja surnud.
/nginx/o/2023/01/25/15099194t1h2729.jpg)
Jõuame Gruusia politseiposti juurde. Nagu selgus, on selle taga juba okupeeritud territoorium, kuigi see pole kaartidel kuidagi märgitud ja ka spetsiaalseid teeviitasid pole. Politsei keeldus kategooriliselt jutu salvestamisest, kuid isiklikus vestluses räägivad nad, et pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse muutus olukord siin närviliseks.
«Paistab, et kõik nagu ootavad midagi,» ütleb NATO-tüüpi automaadiga politseinik.
/nginx/o/2023/01/25/15099198t1he880.jpg)
Pöörame ringi ja sõidame mööda demarkatsioonijoont teise külla. Poe lähedal kohtame seltskonda kohalikke mehi, kes lihtsalt seisavad sissepääsu juures ja suhtlevad omavahel. Teil on vedanud, ütleb eakas grusiin, sest siin on niisuguseid teid, mida mööda sõites võib sattuda otse okupeeritud territooriumile ilma igasuguste kontrollpostideta – selle eest hoiatas ka David Katsarava. Gruusia lipud majadel on halb teejuht.
Sellega näitavad inimesed lihtsalt oma lojaalsust riigile. Te võite sellise maja leida ka okupeeritud territooriumil asuvast Osseetia külast. Siin on kõik väga keeruline, märgib mees, sõitke parem ära.
Tasub mul aga vaid kaamera välja võtta, kui inimesed muutuvad agressiivseks. Siin ei sallita pildistamist. Närvid on pingul nagu pillikeeled, natuke veel ja lähevad katki. Üritan pildistada kaugema fookusega, aga seda nähes katavad kohalikud ikkagi näo.
/nginx/o/2023/01/25/15099200t1hb7b9.jpg)
Teistsugune elu
Vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel Thbilisis on elu hoopis teistsugune – avatud on baarid, restoranid, supermarketid, tänavatel tungleb uudistajate ja turistide summ, teedel on hullumeelne liiklus. Sattusin vestlusesse noore taksojuhi Irakliga, kes õpib kohalikus ülikoolis haldusalal. Ta ütleb, et tahab jalule saada ja Ameerikasse sõita.
«Miks?» küsin ma temalt «Sul on ju nii ilus maa, tänavatel kasvavad viigipuud, siin on soojad talved, lahked ja sõbralikud inimesed.»
Mille peale Irakli vastab seda, mida nii paljud noored siin praegu räägivad – puudub perspektiiv...
Irakli ütleb, et pärast Venemaa põgenike saabumist on palju muutunud. «Ma õpin teisel kursusel ja mõtlesin eelmisel sügisel korteri üürida, et vanematest eraldi elada, normaalselt õpingud lõpetada ja kui veab, tüdrukuga tutvuda,» räägib tudeng naeratusega näol. Kuid seni pole neil plaanidel määratud täituda, sest üürihinnad on taevani tõusnud.
/nginx/o/2023/01/25/15099210t1hab2d.jpg)
Žanna Pogosjan-Dvinadze on Gruusia kinnisvaraturul töötanud paarkümmend aastat. Sellist eluasemehindade tõusu nagu praegu, Žanna ei mäleta. Kõik on kallinenud, vanad ja uued korterid, majad ja isegi hotellid.
Suurim järsk hinnatõus on aga mõjutanud üürielamuturgu. 2021. aastal võis populaarseima kahetoalise ja umbes 60-ruutmeetrise korteri üürida umbes 400 dollari eest kuus, kuid praegu on niisugust korterit raske leida isegi 1500 dollari eest kuus.
/nginx/o/2023/01/25/15099214t1h791d.jpg)
«Kahjuks ei osutunud kõik majaomanikud, ütleme otse, korralikeks inimesteks. Mõnedel grusiinidel paluti lahkuda, sest omanikud said eluaseme venelastele kallimalt üürida. Paljud pered naasevad vanemate juurde elama või otsivad elamispinda kaugemates ja vähem prestiižsetes piirkondades,» ütleb kinnisvaramaakler Pogosjan-Dvinadze.
Thbilisi ühes prestiižikaimas, Vake linnaosas kohtan paari Minskist. Mõlemal on vanemad Valgevenes, seega on turvakaalutlustel kõik nimed muudetud. Aleksandr ja Viktoria on noored IT-spetsialistid. Silmavaatest on näha, et Gruusia neile meeldib. Paar reisib palju mööda riiki, nad hakkasid õppima gruusia keelt ja kavatsevad siia jääda alatiseks. Neil on väga hea meel, et avanes võimalus kolida Thbilisisse, kuna riikide vahel on endiselt lennuliiklus.
Eelmist elu meenutatakse kui õudusunenägu. «Seal on tõeline koonduslaager,» ütleb Aleksandr. Kõrged eluaseme- ja toiduhinnad neid ei hirmuta, peaasi, et internet oleks normaalne.
/nginx/o/2023/01/25/15099217t1h4f42.jpg)
Kuid valgevenelased ostsid korteri mitte elitaarsesse uusehitisse, vaid tavalisse üheksakorruselisse paneelmajja. Veel suvel sai siin kahetoalise korteri osta 60 000 dollari eest, aga praegu pakuvad ostjad 70 000 ja 80 000, ent vabu elamispindu selles rajoonis enam praktiliselt pole.
Ainuüksi võimude ametlikel andmetel on Gruusiasse püsivalt jäänud üle 112 000 venelase. Enamik neist on suurtes linnades, nagu Thbilisi, Batumi või Zugdidi.
Sellise sularaha sissevoolu tõttu on toiduainete ja rõivaste hind hüppeliselt tõusnud, mis ei saa jätta mõjutamata kohalike grusiinide meeleolu, kes olid harjunud oluliselt tagasihoidlikuma eluga. Kuigi Gruusia majandusministeerium raporteerib majanduskasvust.
Gruusia püüab ellu jääda tänu oma geograafilisele asukohale
Thbilisi ettevõtja Giorgi Džahaja töötab logistikaettevõttes. Tema ettevõtte üks prioriteetseid suundi oli Ukraina, kuid nüüd on ettevõtte veomaht mitu korda vähenenud ja tuleb otsida teisi suundi.
Džahaja ei tervita Gruusia valitsuse poliitikat Thbilisi Venemaa-vastase sanktsioonipoliitikaga mitteliitumise osas, kuigi see on mõistetav.
/nginx/o/2023/01/25/15099234t1hdefb.jpg)
«Saakašvili ajal sai Gruusia tohutult investeeringuid Aasiast, Araabia riikidest ja USAst, kuid tema võimult lahkumisega kuivas rahavool kokku ning 2022. aastal õnnestus Gruusia majandust vaid tänu Venemaa investeeringutele kuidagi elavdada. Nad avavad ettevõtted, maksavad makse, see on vähemalt midagi,» räägib ettevõtja.
Lääneriikide sanktsioonisurve kasvuga on oluliselt suurenenud kaubavood Türgist ja Aasia riikidest läbi Gruusia. Veonduses on kohalike ettevõtete kasumid kasvanud, aga suure hulga veokite tõttu on ka kütusehinnad tõusnud.
Majandusedu taustal ühelt poolt kasvavad Gruusias teisalt sotsiaalsed pinged. Grusiine ärritavad kõrged eluaseme- ja toiduhinnad, milles süüdistatakse Venemaalt pärit sisserändajaid.
Džahaja tunneb muret, et Gruusias võib realiseeruda Krimmi stsenaarium, kus suur hulk saabunud venemaalasi võib selle territooriumi «põliseks Vene alaks» kuulutada ning pärast referendumit sisenevad Thbilisisse Vene tankid.
Gruusia valitsus on valinud agressori rahustamise poliitika vastastikku kasuliku kaubanduse kaudu. Kuid kas Vene raha Thbilisis aitab rahustada Vene sõdureid, kes nihutavad okupatsioonijoont üha sügavamale riigi territooriumile, millest 20 protsenti on juba niigi Moskva kontrolli all?