Üks nädala peauudiseid on, et sakslased annavad Kiievile sümboolse roodu rasketanke. Järgmisena annab tanke USA. Kas Berliin ja Washington on lõpuks kokku leppinud, kuidas nad Euroopa raskerelvakaubanduse turgu jagavad?
Just kaubandusturus see konks oligi. Ameeriklaste ahvatlev pakkumine – «andke teie kõik oma Leopardid Ukrainale, aga meie anname teile nende asemel Abramseid» – viis Saksa töösturid loomulikult arusaamisele, millega säärane skeem nende jaoks lõpeb.
Et pärast on kõigil Euroopa sõjavägedel Abramsid, neid hakkavad hooldama ameeriklased, aga Saksa tööstus jääb turust ilma. Sellepärast nad ilmselgelt venitasidki kummi, rääkisid läbi, et Euroopa turg jääks ikkagi Saksa tankitööstuse kätte.
Muidugi võib neid küünilisuse pärast palju tahes hukka mõista. Kuid ega maailm homme lõpe. Mina ikkagi loodan seda. Ja Euroopa poliitikud peavad vaatama kaugemale ja sügavamale. Nende taga on nende valijad. Nad ei saa lõputult mõelda ainult Ukraina huvidele. Nad mõtlevad veel ka oma valijate huvidele ja mõtlevad neile edaspidigi.
Siin on vaja mõista, et sageli hakkabki nii juhtuma.