SÕJANÄDAL ⟩ Mis juhtus Ukraina rinnetel 28. jaanuarist kuni 3. veebruarini

• Neli eksperti ja üks Ukraina ohvitser otse rindelt annavad ülevaate sõjast
• Ukraina on koondanud Bahmutisse võimsa garnisoni, vähemalt neli brigaadi
• Kõigest hoolimata on venelaste Wagneri üksused järjest lähemal Bahmuti ümberpiiramisele

Vene üksused jätkavad pealetungi peamiselt Ida-Ukrainas Donetski oblastis, kus nad ka sel nädalal jätkasid edenemist Bahmuti linna ümbruses. Ukraina vägedel läheb linna kaitsmine järjest raskemaks, selgub ülevaatest, mille Postimees koostas nelja Ukraina, Eesti ja Šveitsi miilitaareksperdi ja ühe rindel sõdiva Ukraina ohvitseri vastuste põhjal. Postimees avaldab iga nädal kokkuvõtliku ülevaate Ukraina sõjas toimuvast.

Bahmuti linna ümbrus on ainus koht ligi tuhandekilomeetrisel rindejoonel, kus Vene armee on viimase kahe nädala jooksul edu saavutanud. Vene palgasõdurite armee Wagneri üksused on väga lähedal, et läbi lõigata Bahmutit järgmise suurema linna Kostantinovkaga ühendav maantee. Bahmuti garnisoni varustamiseks on Ukraina armeel jäänud vaid sisuliselt üks tee, kuid ka selle ümbruses on juba nähtud Wagneri luureüksusi ning ka see tee on juba aeg-ajalt tule all.

Ukrainas seni ei räägita veel Bahmuti mahajätmisest, kuid see pole välistatud selleks, et säästa Ukraina üksusi. Bahmuti mahajätmine oleks Ukrainale selle sõja suurim kaotus peale eelmise aasta juunis Luhanski oblastis Sjeverodonetski-Lõssõtšanski kaksiklinnade (enne sõda elas seal kokku 200 000 inimest) loovutamist. Bahmut on transpordisõlm, kus enne sõda elas 80 000 inimest. Praegu on linna jäänud veel umbes 8000 tsiviilelanikku, kes elavad seal lakkamatu pommitamise all.

Bahmutist linnulennult sada kilomeetrit lõunas jätkas Vene armee sel nädalal aktiivselt ka Vuhledari linna (enne sõda elas seal 14 000 elanikku) ründamist, kuid seal nad mingit edu ei saavutanud.

Mis olid lõppeva nädala olulisemad sündmused rindel? Mis on nende sündmuste mõju/tagajärg?

Viktor Kevliar Foto: Erakogu

Viktor Kevliar

Ukraina relvajõudude erukolonel, Kiievi Kaitsestrateegiate keskuse militaaranalüütik:

Praegu me näeme positsioonisõda, vähedünaamilist, kuid väga rasket. Olulistest asjadest tooksin välja Venemaa ebaõnnestunud katse vallutada Vuhledari. Vaenlane on selgelt mõista andnud, et peab väga tähtsaks kontrollida Donbassi ja Krimmi vahelist raudteed, kuid Ukraina relvajõudude positsioonid Vuhledari piirkonnas ohustavad praegu seda raudteeliiklust. (Ukraina üksused hoiavad raudteed suurtükitule all, takistades nii Vene armee varustamise efektiivset logistikaliini - J.P.)

Selle ohu kõrvaldamiseks lõigi venelaste 58. armee ülem taktikalise grupi 20 000 sõdurist, 90 tankist, 180 soomustatud lahingumasinast ja umbes sajast suurtükist. Kuna venelased eirasid elementaarseid taktikaseadusi ega osanud ära kasutada maastikku, siis nad on seal kandnud suuri kaotusi ning tõrjuti tagasi.

Niklas Masuhr Foto: Erakogu

Niklas Masuhr

Zürichi ülikooli julgeolekuuuringute keskuse julgeolekuekspert

Ma juhiksin tähelepanu Vene regulaarvägede kõige professionaalsemate üksuste (õhudessandi ja merejalaväe) paigutamisele sellistesse võtmepiirkondadesse nagu Vuhledar, Kreminna ja muidugi Bahmut. Varem tegid Wagneri alluvuses sõdinud vangid ja mobid (peab silmas mobiliseerituid) ilmselt suurema osa raskemast tööst.

Ma arvan, et usaldusväärse jalaväe puudus on olnud selles sõjas üks Vene armee nõrkadest lülidest. Praegu (idarindele) paigutatud spetsialiseeritud väed on võib-olla parim jalavägi, mis Venemaale veel jäänud. See on minu arvates üks põhjustest, miks muutusid Ukraina rindelt antud hinnangud sel nädalal pessimistlikumaks.

Vladislav Seleznjov Foto: Erakogu

Vladislav Seleznjov

Ukraina relvajõudude erukolonel, militaaranalüütik

Kõige olulisem on praegu Vuhledari kaitsmine. Sinna on Vene armee koondanud praegu kõige rohkem mehi ja tehnikat, vähemalt kolm brigaadi ja viis polku (meie mõistes rügement - J.P.). Nende eesmärk on seal meid eemale tõrjuda raudteest, mis viib Volnovahast Melitopoli, ning oleks neile oluline logistikaliin. Vaenlane kandis seal suuri kaotusi, aga nad ei saavutanud midagi.

Lõmani suund on teine koht, kus Ida-Ukrainas Putini armee koondab vägesid eesmärgiga Ukraina vägesid Kreminnast eemale tõrjuda. Olukord pole seal lihtsate killast, sest Putini armee ründab seal praktiliselt katkematu jalaväe- ja suurtükitulega. No ja muidugi Bahmut, kus Ukraina vägede jaoks on olukord päris raske. Põhja-, ida- ja lõunasuunast surub Putini armee linnale peale, et võtta see operatiivsesse piiramisrõngasse. Kolmest maanteest Bahmutisse on üks juba Putini armee kontrolli all ning kaht ülejäänut pommitatakse aktiivselt.

Sergei Šakun Foto: Dmitri Kotjuh

Sergei Šakun

Luhanski oblasti territoriaalkaitse ohvitser, osaleb praegu lahingutes Kreminna all Ida-Ukrainas

Venelased tungivad praegu väga tugevalt peale. Viimasel kümne päeva jooksul on nad kõvasti aktiivsemaks muutunud kogu Donetski suunal. Kohe väga kõvasti. Neil on siia paisatud suured reservid ja palju tehnikat, palju tanke. See on viimase aja kõige tugevam pealetung.

Eesti kaitseväe analüütik

(ametikoha tõttu jääb anonüümseks)

Hoolimata lahingute aktiivsuse mõningasest kasvust pole kumbki pool suuremat edu saavutanud. Kontaktjoon on suures osas muutuseta. Mõlemad pooled on lahingute käigus suutnud saavutada kontrolli alade üle, mille suurus ulatub mõnest ruutkilomeetrist mõnekümne ruutkilomeetrini.

Bahmuti hoidmine Ukraina üksuste poolt võimaldas neil ette valmistada kaitseliini järgnevatel positsioonidel, mis omakorda võimaldab vajadusel lähipäevil või -nädalatel eemalduda purustatud linnast paremini kaitstavatele positsioonidele.

Milliseid murettekitavaid arenguid Ukraina jaoks on näha viimasel ajal sõjas? Ja vastupidi, mida positiivset võib välja tuua?

Sergei Šakun:

Kõige murettekitavam on see, et venelased toovad juurde väga palju uusi üksusi, palju tehnikat. Neil on suur ülekaal elavjõus ja suurtükkides. Selge eesmärgiga suuremaks pealtungiks. Aga ükskõik kui palju nad jõude ka juurde ei tooks, Ukraina armee peab vastu. Seni oleme vastu pidanud. Vähemalt meie suunas (Kreminna - J.P.) pole nad suutnud edeneda.

Praegu aitab meid ka ilm. Muidugi on meil vaja juurde suurtükke, et me saaksime vastata, samuti droone, et me teaksime, kus on orkide positsioonid ja mis seal toimub, et me saaksime nad (suurtükitulega) katta. Kõige tähtsam: me vajame tehnikat ja moona juurde. Kahjuks on ka orkid õppinud juba hästi tabama meie tehnikat, ka meie suurtükke.

Viktor Kevliar:

Muretsema paneb territoriaalkaitseüksuste ja Ukraina rahvuskaardi kasutamine tavajalaväena. Need pole selleks mõeldud. Vaenlase poolt tekitab ärevust tugeva löögigrupi moodustamine Luhanski oblastis. Positiivsena tooksin välja Bahmuti garnisoni optimeerimise lõpuleviimise. Bahmutit kaitses umbes 25 sõjaväeüksust. Minu hinnangul oli see paras kaos. Meil tekkis seal palju probleeme ja me kaotasime positsioone selle tõttu, et üksuste vahel oli halb koostöö, ei teatud naaberüksusi ega nende võimekusi.

Praegu kaitseb linna neli brigaadi, millest igaühes on 3–5 pataljoni. Neist kaks brigaadi on spetsiaalselt välja õpetatud linnalahinguteks (need on Ukraina Rahvuskaardi brigaadid - J.P.) ja veel kahel on ulatuslik lahingukogemus alates 2014–2015. aastast. Nüüd on meil seal sama arv sõdureid, kuid ainult neli komandöri: lihtne ja selge logistika, selge suhtlus. Minu hinnangul on nüüd oluliselt tõusnud kaitse stabiilsus ja üksuste juhitavus.

Niklas Masuhr:

Murettekitav on Vene dessant- ja merejalaväeüksuste paiskamine rindele. Isegi suurtükiväe kesksetes Venemaa läbimurdelahingutes on sellised üksused võtmetähtsusega, nagu nägime Sjeverodonetskis. Ukraina jaoks tähendaks nende üksuste hävitamine Venemaa rünnakute tõhususe olulist langemist ja see võidaks neile aega.

Kui aga Venemaal õnnestub võtmekohtades läbi murda ja/või ukrainlaste jõudu piisaval määral kulutada, siis on nad ise ostnud aega oma ajateenijate väljaõpetamiseks ja mobiliseerimiseks. Ja omakorda võtnud ukrainlastelt ära selle aja, sest nad peavad saatma tugevdused (plaanitust varem rindele).

Eesti kaitseväe analüütik:

Venemaa vajadus ja usutavasti ka soov asuda taas aktiivselt peale tungima on otse loomulikult murettekitav, sest see tähendab väga aktiivseid lahinguid, mis toovad kaasa kannatanuid. Teisalt on kaitsjal üldiselt eelis ja Ukraina on valmistunud nii kaitseks kui ka võimalikeks pealetungideks.

Positiivse poole pealt on näha, et raketirünnakute hulk Ukraina suunas on pisut vähenenud. Pikas plaanis võib see tähendada muidugi seda, et Venemaa säästab varusid, et korraldada midagi suuremat, aga hetkeseisuga säästab see Ukraina poolel tsiviilelanike ja relvajõudude liikmete elusid.

Ukraina kaitseminister Oleksi Reznikov väitis sel nädalal, et Venemaa alustab 24. veebruaril suurt pealetungi. Ukraina luure lisas, et Venemaa president Putin käskis märtsiks vallutada kogu Donbassi. Arvestades Ukraina armee jõudu ja head vormi, siis kui suurte ja milliste jõududega peaks Vene armee peale minema, et saavutada edu? Millised saavad olema Donbassi lahingute võtmeküsimused?

Viktor Kevliar:

Venelastel pole mingit võimalust Donbassi vallutada Putini väidetavalt seatud aja jooksul. Ainus, mis võib enne veebruari lõppu juhtuda, on Luhanski oblastis asuva Vene grupeeringu pealetung Lõmani suunal. See võimaldab neil edu korral murda Slovjanski-Kramatorski tugevalt kindlustatud piirkonna lähistele. Seda kindlustusterajooni käigu pealt vallutada pole aga võimalik.

Võttes arvesse asjaolu, et lahingud Bahmuti pärast kestavad juba üle viie kuu ja sealne kaitse on Slovjanski-Kramatorski omast mõnevõrra nõrgem, tuleks arvestada, et Venemaa kulutab selle kaitse murdmiseks vähemalt kuus kuud.

Nende peamiseks probleemiks on kaasaegse sõja kategooriates mõtlevate komandöride puudumine, algatusvõime täielik puudumine taktikalisel tasandil ja professionaalsete seersantide puudumine. Neid asju ei saa kompenseerida vägede arvukusega. Nad kaotavad vaimselt.

Ma tahan lisada veel seda, et viimased 400 aastat on venelasi huvitanud ainult Ukraina riigi ja ukraina rahvuse hävitamine. Oleme juba kaotanud Bohdan Hmelnõtski kasakate riigi ja Ukraina Mõhhailo Hrushevskii rahvavabariigi. Meie põlvkonnal pole õigust ajaloolist juhust kasutamata jätta. Samuti ei tohiks me pärandada seda sõda oma lastele ja lastelastele.

Niklas Masuhr:

Probleem on selles, et me saame alles tagantjärele teada, kui edukad on läbimurdekatsed. Isegi kui nad ei ole kohe edukad, aga kui nad ostavad ühele poolele piisavalt aega või maksavad teisele poolele liiga palju valesid, loovad nad operatiivse efekti.

Ukraina peab loomulikult välja õpetama oma vägesid sõdima Lääne soomusmasinatega ja neid korralikult integreerima teiste vägedega, tasakaalustama oma vägede paigutust, vahetama vägesid, tegema väljaõpet jne. Kui Venemaal õnnestub läbi murda, siis on seda teha kõike palju keerulisem. Aga ma arvan, et Putini antud käsu täitmine on ebareaalne.

Vladislav Seleznjov:

See on ilmne, et Vene armee kavatseb suurt pealetungi korraga mitmel suunal. Eesmärk on lähema pooleteise-kahe kuuga tungida nii kaugele kui võimalik. Seejärel ilmselt üritab Putin alustada läbirääkimisi USA ja Euroopa Liiduga, et fikseerida oma vallutused.

Oluline on aga arvestada, milliseid ressursse omab Putini armee selleks. Võrreldes eelmise aasta 24. veebruariga on nad kastreeritud. Nad on kaotanud väga palju taktikaliste üksuste komandöre – jao-, rühma-, kompanii- ja pataljoniülemaid –, mis tähendab neile suuri vägede juhtimisprobleeme madalamal tasemel. Ma ei usu, et neil õnnestub pealetungiga erilist edu saavutada, Donetski oblasti piirideni nad ei jõua.

Selge aga, et ees ootavad väga rasked kuud, sest neil on siiski veel piisavalt mehi. Ukraina luure andmetel osaleb praegu 329 000 inimest Vene armee kooseisus sõjas Ukraina vastu. Nad kõik ei ole muidugi Ukraina territooriumil.

Eesti kaitseväe analüütik:

Nüüdseks võitleb venelaste poolel hulk vähese väljaõppega sõdureid, kes on teenistusse võetud vangist või osalt ka reservist. Samuti on hulk Vene poole uuemast tehnikast hävitatud ja asendatud vanema varustusega, mistõttu on neil raske saavutada kvalitatiivset ülekaalu. Seetõttu peab Venemaa üritama saavutada ülekaalu kvantitatiivselt, ehk võitlejate ja tehnika hulga ning tulejõuga.

Väidetavalt kavatseb Eesti anda Ukrainale lisaks muule abile ka kobarmoona. (Alates 2008. aastast on 108 riiki liitunud konventsiooniga, mis keelab nii kobarmoona kasutamise, müügi kui ka tootmise. Eesti ja Ukraina sellega ühinenud pole.) Kui tõhus relv see on ja millal seda eelkõige kasutatakse?

Eesti kaitseväe analüütik:

Kobarmürsk ehk kassettmürsk on suurtüki laskemoonatüüp, mis ühe suure plahvatuse asemel puistab sihtmärgi üle mitmekümne väiksemaga. Näiteks Saksa päritolu DM-632 puistab sihtmärgi kohal alla 63 tütarmürsku, mille igaühe plahvatus on võrdne käsigranaadi plahvatusega.

Lisaks sellele on iga tütarmürsu kõrvalfunktsiooniks põhjas asuv kumulatiivkoonus, mis lööb sõiduki katust tabades kumulatiivjoa läbi ka kergemast soomusest. Kobarmürske saab kasutada näiteks vastase koondunud soomustehnika ja isikkoossisu vastu kõva aluspinnasega aladel, mis tagab tütarmürskude plahvatamise.

Viktor Kevliar:

Kobarlaskemoon on vajalik sihtmärkide korraga tabamiseks suurel alal. Me näeme Soledaris ja Bahmutis, et seal venelased tegutsevad suure hulga jalaväerühmadega, mida toetab suurtükivägi. Kobarlaskemoon võimaldab tõhusalt tabada rünnakuks valmistuvaid, rünnaku ootealadel või taganemis- või lahingueelses järjekorras liikuvaid üksusi. Kui kobarlaskemoon on kumulatiivne, siis see on efektiivne ka kergelt soomustatud sõidukite, iseliikuvate relvade ja dünaamilise kaitseta tankide vastu.

Oodata on kuni poole miljoni uue sõduri mobiliseerimist Venemaal, me peame valmistuma suure hulga vaenlase löömiseks. Seetõttu on Eesti pakkumine kassettlaskemoona hankimiseks igati asjakohane. Inimesed, kes selle ette valmistasid, mõistavad väga hästi selle sõja olemust.

Niklas Masuhr:

Ma ei saa rääkida kobarmoona õiguslikest või poliitilistest aspektidest. Sõjalise poole pealt on need väga tõhusad enamiku vaenlase selliste konfiguratsioonide vastu, mille vastu Ukraina praegu võitleb. Alates jalaväest kuni kergelt soomustatud ja raskemalt relvastatud sõidukiteni. Need ei vaja täpset sihtimist ja on tõhusamad kui tavaline laskemoon, millega on pealegi vaja sarnase efekti saavutamiseks teha rohkem laske.

Sergei Šakun:

Me vajame ükskõik mis relvi, mis aitavad meil orke hävitada. Sõna otseses mõttes ükskõik mis relvi. Kobarmoon aitab väga, kui on konkreetne läbimurdeoht, eriti tankidega. Kobarmoon aitab väga tõhusalt selliseid kohti katta.

Tanki selle moonaga ei hävita, aga seda saab vigastada nii, et edasi ta ei sõida. Tank on sellega juba lahinguvõimetu. Aga see moon aitab hästi ükskõik millise tehnika vastu. Meil napib igasugust moona. Vaadake ise, kui palju me neid hävitame - sinna see moon kulub. Kurat, selline tunne, et neid ronib siia miljoneid.