Vene varade äravõtmine Ukraina taastamiseks võib osutuda keeruliseks

Ukrainas Vene vägede mürsurünnakutes kannatada saanud Bahmuti kesklinn. Foto: LIBKOS / AP / Scanpix

Idee, et lääs võtab Venemaalt ära miljardite dollariteni ulatuva külmutatud vara ja suunab selle Ukraina taastamisse, on ligitõmbavalt lihtne, kuid mitte nii lihtne teostada.

Pärast Kremli sissetungi Ukrainasse mullu veebruaris külmutasid lääne pangad ja ametiisikud Moskva-vastaste majandussanktsioonidega hinnanguliselt 350 miljardi dollari väärtuses Venemaa riigivarasid, välisreserve ja oligarhide vara.

Lääne poliitikud ja aktivistid seisavad selle eest, et võtta see raha kasutusele Ukraina taristu taastamiseks.

«Nii palju kahju on tehtud ja riik, kes kahju tegi, peaks maksma,» rääkis Kanada asepeaminister ja rahandusminister Chrystia Freeland eelmisel kuul Maailma Majandusfoorumil.

Kanada alustas mullu detsembris esimest menetlust umbes 26 miljoni dollari suhtes, mis kuulus oligarh Roman Abramovitši sanktsioonide alla kuuluvale ettevõttele. Venemaa suursaadik võrdles seda siis «rööviga päise päeva ajal».

Samuti on Euroopa Komisjon lubanud astuda samme, et võtta Venemaa külmutatud varad kasutusele Ukraina ülesehitamiseks. Poola, Leedu, Läti ja Eesti survestavad seda tegema nii kiirelt kui võimalik.

Eesti lubas olla ELis eestvedajaks, esitades oma konfiskeerimiskava.

«Putin lõhkus selle, ta peaks selle parandama,» rääkis USA investor ja aktivist Bill Browder hiljuti usutluses AFP-le.

Browder, kes õhutas riike vastu võtma nn Magnitski seadusi, et kehtestada inimõigusi rikkunud Vene riigiametnikele sanktsioonid, püüab ka nüüd lääne seadusandjaid survestada.

USA Kongress on korraldanud kuulamisi selle kohta, kuidas saaks muuta seadusi, et need võimaldaksid püsivaid konfiskeerimisi, ehkki president Joe Bideni administratsioon on olnud idee suhtes ettevaatlik.

Õiguseksperdid teevad vahet lääne valitsuste külmutatud eravaral, nagu on oligarhide jahid, ja riigivaral, nagu on Venemaa keskpanga välisvaluutareservid.

Eravara puhul tähendavad seaduslikud tagatised, et lääneriikidel on lubatud need püsivalt arestida ainult väga piiratud juhtudel – tavaliselt siis, kui on võimalik tõestada, et tegemist on kuritegelikul teel saadud tuluga.

Nende arestimine esitab väljakutse põhiõigustele, nagu on omandiõigus, kaitse meelevaldse karistuse eest ja õigus kohtupidamisele.

Isegi kui oligarhid on tegutsenud Vene kapitalismi segastes tingimustes, «me ei tea tegelikult, et külmutatud vara on kuritegelik tulu,» ütles Anton Moiseienko Austraalia riiklikust ülikoolist AFP-le.

Teised probleemid tekivad Venemaaga sõlmitud kahepoolsete või rahvusvaheliste investeerimislepingute tõttu, mille alusel võivad riigid tulevikus rahvusvahelistes vahekohtutes esitada õiguslikke nõudeid.

Moiseienko sõnul esindab agressiivset lähenemist küsimusele seni üksnes Kanada.

Riigivarad, näiteks keskpanga reservid, tekitavad samuti keerulisi probleeme, kuna need on kaetud niinimetatud «suveräänse puutumatusega», mille järgi üks riik ei aresti teise vara.

Arvatavalt on lääne keskpangad (USA Föderaalreserv, Euroopa Keskpank, Jaapani Pank) külmutanud Venemaa reserve umbes 300 miljardi USA dollari väärtuses.

Riigi puutumatus kaitseb üldjuhul riigivara arestimise eest, kirjutas Paul B. Stephen möödunud aasta juunis Capital Markets Law Journalis. «Erandid on olemas, kuid nende ulatus on ebaselge,» võttis ta olukorra kokku.

Paljud eksperdid usuvad, et Ukraina parim võimalus saada hüvitist on püüda jõuda sõja lõppedes soodsa kokkuleppeni, mis hõlmaks reparatsioone, milleks tal on rahvusvahelise õiguse alusel õigus.

Teised, nagu Browder, peavad otstarbekaks radikaalsemat lähenemist, mis ühtlasi annaks signaali teistele riikidele, näiteks Hiinale.

«Tundub ebaloogiline, et Putin võib leiutada uut tüüpi kuritegusid ja me ei saa leiutada õiguslikku raamistikku, et neile kuritegudele reageerida,» rääkis Browder usutluses AFP-le.