POSTIMEES KIIEVIS ⟩ Sõda vajutab pitseri ka sõbrapäevale

Copy
Sõbrad Ihor (vasakult), Oljaksandr ja Vladõslav suhtuvad sõbrapäeva kõik isemoodi.
Sõbrad Ihor (vasakult), Oljaksandr ja Vladõslav suhtuvad sõbrapäeva kõik isemoodi. Foto: Olga Sošenko

Postimees küsis Ukraina pealinna Kiievi tänavail inimeste käest, kas ja kuidas tähistavad nemad tänast sõbrapäeva ehk valentinipäeva. Algselt armastusele pühendatud päeval peetakse sageli ju lihtsalt meeles oma lähedasi ning kalleid inimesi.

Irõna.
Irõna. Foto: Olga Sošenko

Irõna (37)

Vaevalt et valentinipäeva kuidagi tähistan. Praegu mõtlen sellele kõige vähem. Sõja algusest möödub juba aasta, aga meeleolu ei ole eriti paremaks läinud. Pole lihtsalt sellist tunnet, et tahaks midagi tähistada.

Ehkki jah, kohvikutes püütakse luua pisut teistsugust, pidulikumat atmosfääri ja arvatavasti on seda inimestele vaja. Mis minusse puutub, siis kahtlen, kas sellest on suuremat abi. Olen sõjapõgenik Mariupolist. Kõik, mis mul kunagi oli, jäi sinna.

Terve see (sõja)aasta on olnud väga halb, kuid loomulikult ei saa halvad asjad kesta lõputult. Küllap näeme ükskord ka helgemaid aegu. Ma ei jõua juba ära oodata, millal sõda lõpeb ja näeme mustade lehekülgede asemel valgeid.

Oleksi.
Oleksi. Foto: Olga Sošenko

Oleksi (37)

Hea küsimus. Arvan, et kuidagi seda päeva ikka tähistan. Lihtsalt ma pole veel otsustanud, kuidas, kus ja kellega. Säilitan igal juhul positiivse meele: kõik on hästi ja liigub üha rohkem paremuse poole.

Bohdan.
Bohdan. Foto: Olga Sošenko

Bohdan (26)

Muidugi tähistan, koos oma tüdrukuga. Tõenäoliselt võtame plaani ja veedame romantilise õhtu, aga eks seda ole siis näha. Õhtul oleme kindlasti koos. Lillede ja veinita, sest meil on nendetagi tore. Nuputan just, mida neiule kinkida, aga kingituseta teda kindlasti ei jäta. Kingin midagi ja kallistan teda.

Natalja.
Natalja. Foto: Olga Sošenko

Natalja (21)

Milleks tähistada? Ma ei näe sellel suurt mõtet, pole tegelikult eriti kunagi näinud. Minule ei ole sõbrapäeva vaja, sest lihtsalt pole kellegagi tähistada ja keda meeles pidada. Kui lilli kingitakse, siis on see kindlasti meeldiv, aga keerulisel ajal leidub lisaks lilledele muudki, mille peale mõelda.

Ihor (vasakult), Oljaksandr ja Vladõslav.
Ihor (vasakult), Oljaksandr ja Vladõslav. Foto: Olga Sošenko

Vladõslav (22), Oljaksandr (22) ja Ihor (22)

Vladõslav: Mitte eriti. Ma pole tegelikult Kiievist, vaid hoopis Krivõi Rihist.

Oljaksandr: Vahetame naisega kingitusi. Mõistuse piires. Ei midagi suurt, vaid pigem väikesed, aga seda rohkem südamest.

Ihor: Loodetavasti ei jõua ma tüdrukuga enne lahku minna. Aga muidu istuksin temaga elektrirongi ja teeksin tiiru ümber Kiievi või siis põrutaks rongiga Zaporižžjani. Vaat see oleks vägev!

Ihor.
Ihor. Foto: Olga Sošenko

Ihor (33)

Ei, ei. Mina selliseid tähtpäevi ei tähista. Püha Valentinuse tegevust ei saa kuidagi heaks kiita. See, mida ta omal ajal korda saatis, pole minu jaoks vastuvõetav. Olen traditsiooniliste väärtuste pooldaja, mistõttu mõistan mõned tema tegevused, mis on hiljem teatavaks saanud, hukka.

Oleh.
Oleh. Foto: Olga Sošenko

Oleh (65)

Kui naisuke tuleb, siis tähistame, aga kui mitte, siis jääb ära. Seda, kuidas tähistame, otsustab juba tema. Loodan, et ta ikka tuleb. Siis kingin talle ka lilli. Alkoholi ei tarvita me kindlasti, sest seda ma ei armasta. Lihtsalt nii on. Ma ei võta isegi üheski pulmas tilkagi. Kui teised tahavad, siis võtku, aga mind ei ole vaja sellega torkida. Tean, kuidas end mõnusalt tunda ja alkohol siia juurde kindlasti ei kuulu.

Suuremates ettevõtetes tähistatakse sõbrapäeva kindlasti, aga mina olen tänavakaupleja. Minul mingit organisatsiooni siin pole, kellega koos võiks midagi korraldada. Vaat naistepäevaga on teine lugu – astun 8. märtsil poest läbi, ostan väikeseid šokolaade ja kingin kõigile, kellega läbi käin. Armunute päeval ma sedasi ei tee, sest siis võib mõni minust valesti aru saada.

Natalja.
Natalja. Foto: Olga Sošenko

Natalja (60)

Mina olen selle tähtpäeva jaoks juba liiga vana. Mida selles eas enam armastusest rääkida. Ajad pole ka need. Valentinipäev on rohkem neile, kes on pereinimesed, aga minul meest ei ole. Tõsi, mu lähedased – poeg ja ema – evakueeriti Hersonist Kiievisse, aga mingisugust peotuju ikka pole. Arvan, et naistepäevaga on sama lugu.

Kõige tähtsam, et võidaksime sõja ja see oleks küll üks tähtis pidupäev. Pärast seda võib juba riburada pidi kõiki teisi päevi tähistada. Poleks kunagi osanud arvata, et oma elus sõda näen. Aitäh kõigile, kes meid on aidanud!

Valeria.
Valeria. Foto: Olga Sošenko

Valeria (21)

Ei tähista, sest mul pole oma noormeest. Pealegi on see tähtpäev, mida ei tähistata sõpradega, vaid inimesega, keda armastad. Ma pole isegi armunud ja tegelikult pean tegema tööd. Nukrutsemist on olnud rohkem kui rõõmu. Praegugi on nukker tunne, aga mis seal ikka – küll kõik läheb lõpuks hästi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles