AK ⟩ Julgeolekuekspert Keir Giles: Kui sul on rohkem väljaõppeta eesliinile heidetavaid kehasid kui ukrainlastel kuule, siis võidad ikkagi

Mitte ainult Olaf Scholzi, vaid ka Joe Bidenit piirab Ukraina aitamisel Kremli poolt pikka aega kultiveeritud arusaam, et mängida tuleb venelaste reeglite järgi, leiab Keir Giles, kelle vastne raamat «Venemaa sõda kõigi vastu: ja mida see sulle tähendab» väidab, et idanaaber võitleb vaikselt juba mõnda aega üle maailmas suurema võimu haaramise nimel.

Kas praegu saaks üldse midagi teha, et peatada Venemaa selles, mida ta praegu Ukrainas teeb?

Absoluutselt saaks ja paljusid asju. See, et neid asju ei tehta, on Ukraina toetajate ja ka laiemas mõttes maailma kujutlusvõime piiratus. Me mängime praegu Venemaa mängu Venemaa reeglite järgi ja aktsepteerime nende sõjapidamise viisi.

Minnakse kaasa Venemaa fiktsiooniga, et ta pole sõjas ja ta võib eraldada oma rahva juhtkonna otsustest. See on põhjus, miks lääne toetajad näiteks piiravad Ukrainat, et too ei ründaks Venemaal, jättes ukrainlastele andmata seda võimaldavaid relvasüsteemid ja pannes neile saadetavatele relvasüsteemidele piiranguid.

Venemaaga mängitakse kaasa ka selles, kui nad hävitavad Ukraina elutähtsat tsiviilinfrastruktuuri eesmärgiga tekitada humanitaarkriis. Lääs üritab vastuseks Ukraina infrastruktuuri kokku lappida, nii et Venemaa saaks selle uuesti hävitada, või paigutab õhutõrjesüsteeme, selle asemel et tegeleda probleemi algallikaga.

Kui seda, mida Venemaa teeb, tõesti vastuvõetamatuks peetaks, esitataks Venemaale ultimaatum, et ta lõpetaks sellise käitumise. Kuid Venemaa kampaania, millega ta külvas hirmu eskalatsiooni ees läänes, ennekõike USAs ja Saksamaal, aga ka mujal, on olnud nii edukas, et kõik arvavad, et sellise ultimaatumi esitamine on võimatu.

Teie arvates on see hirm?

Jah, hirm. Kuid see hirm on kunstlikult tekitatud rohkem kui kümnendi jooksul läbi väga intensiivse ja laialdase info- ja mõjutuskampaania, millel on üks eesmärk: lääne otsustajate veenmine, et on normaalne ja loomulik, et Venemaad ei saa takistada ega solvata, ilma et ei tekiks midagi, mida kutsutakse valearvestuseks, mis omakorda viiks eskalatsioonini, mis viiks avalike kokkupõrgeteni, mis viiks tuumasõjani.

See on see raamistik, mille sees kõik need otsused langetatakse. Seda mõtlemist peetakse nüüd automaatselt õigeks, kuid see on midagi, mida kunstlikult sisendati ja juurutati läbi Vene mõjutustegevuse, mille tulemusena on nüüd kogu arutelu sellest läbi immutatud.

Kui keegi peaks tahtma nüüd teha midagi Venemaa peatamiseks, siis mida tuleks teha?

Väga lihtne. Tuleb öelda Venemaale, et kui ta jätkab sellega, mida ta üritab teha, siis tema paranoiline pettekujutelm läänega konfliktis olemisest tuleb aiva lähemale ja lähemale ning see on üks asi, mida Venemaa teab, et ta peab iga hinna eest vältima.

Kahtlemata eelistaks Venemaa sellisel juhul oma ambitsioone kas või ajutiselt ohjeldada selle asemel, et riskeerida otsese konfliktiga, mis saab lõppeda vaid ühel viisil ja see ei oleks Venemaale hea lõpp. Kahjuks on lääs läbi kogu selle konflikti teinud täpselt vastupidist.

Mõelge NATO eelpaigutusele Eestis ning sellele, mida see teeb; kuidas NATO suutis läbi väga väikese rahvusvahelise väekontingendi võtta Venemaalt ära terve hulga võimalusi, sest Eestit ei saa [ülejäänud NATOst] eraldada ja temaga tegeleda, ilma et teised riigid ei oleks kohe kaasatud. Mõelge nüüd ka sellele, mida lääs tegi Ukrainaga – täpselt vastupidist.

Briti kirjaniku ja julgeolekueksperdi Keir Gilesi sõnul oleks saanud Venemaa sissetungi Ukrainasse ära hoida niiviisi, et lääne riigid ei oleks oma seal töötanud sõjaväeüksusi ja instruktoreid välja tõmmanud, vaid just vastupidi, neid sinna juurde saatnud. Foto: Munira Mustaffa

Seal olid rahvusvahelised üksused, kes õpetasid Ukraina vägesid ja õppisid neilt. Ühendkuningriigist, USAst, Kanadast. Kui sai selgeks, et [Vene] invasioon on vältimatu, siis selle asemel, et öelda, ei, siin on lääne kontingent, tõmbasid nad oma väed välja, et need ette ei jääks.

President [Vladimir] Putinile ei oleks saanud anda selgemat sõnumit, et lääs pole tegelikult huvitatud Ukraina kaitsmisest ja ta võib edasi liikuda.

Teie arvates võinuks jätta lääne väed Ukrainasse ja Venemaa poleks rünnanud?

Need väed pidanuks sisse jätma ja tooma veel juurde sõdureid eri riikidest. Need väed tulnuks paigutada Ida-Ukrainasse ja Kiievi ümber ning – jah – siis poleks mingit invasiooni olnud.

Kui see põhimõte töötab sellistes riikides nagu Eesti, siis miks ei peaks ta töötama Ukrainas?

Lennukeelutsoonist läksid kõik elevile siis, kui konflikt oli kaks nädalat kestnud, kuigi tegelikult oli aeg selle kehtestamiseks kaks nädalat enne konflikti, siis poleks see üldse alanud.

Kuid nüüd on ju liiga hilja?

Liiga hilja oli kohe, kui sõda algas. Selle asemel, et saabuda rahulikult ja konflikt ära hoida, pidanuks lääne lennukid siis hakkama endale võideldes teed rajama ja siis olnuks nad juba sõjas. See olnuks halvim stsenaarium.

Mis hetkel muutus see sõda vältimatuks?

See, millal see sõda vältimatuks muutus, on hoomamatu, sest see oli Putini peas. Me ei saa täpselt öelda, millal ta jõudis järeldusele, et pealetung Ukrainas on õige asi, kuid näeme, kuidas paljud asjad toetasid tema järeldust.

Võib näha, kuidas see oli täiesti ratsionaalne otsus arvestades kõike, mida ta nägi enda ümber toimumas, aga me ei saa öelda, millal täpselt see idee idanema hakkas. Või seda, millal ta otsustas, et Venemaa jõu taastamiseks pole muud teed.

Mulle sai selgeks, et see tuleb, tõenäoliselt millalgi jaanuari keskpaigas. Mitte millegi konkreetse pärast, vaid eri faktorite koosmõjus. Eriti asjade tõttu, mida Venemaa tegi ja aasta varem samal ajal ei teinud. Näiteks Rosgvardija välja toomine – siis oli selge, et ta plaanib territooriumi okupeerida ja tsiviilelanikke represseerida.

Olite te mullu 24. veebruaril üldse üllatunud?

Kui ütlen, et ma polnud üllatunud, kõlab see, nagu oleksin oodanud sõja algust just sellel kuupäeval. Ma ei oodanud konkreetsel kuupäeval, aga eeldasin, et see võib iga päev juhtuda.

On teid miski alates sellest ajast üllatanud?

Mind ei üllatanud, et Vene pealetung muutus nii kiiresti katastroofiks. Aga mitte seetõttu, et mul olnuks selge pilt, kui kohutavalt halvasti kavandatud Vene operatsioon oli, vaid pigem seetõttu, et erinevalt paljudest lääne analüütikutest olin teadlik ukrainlaste valmisolekust võidelda, et nad on tõeline riik, mitte see, mida Venemaa arvab.

Üks põhjustest, miks kahtlesin kuni umbes jaanuari keskpaigani, kas Venemaa seda pealetungi alustab, oli see, et mulle tundus, et Kremlile pidanuks olema sama selge kui mulle, et see oleks äärmiselt riskantne ettevõtmine, mille tulemus oli etteennustamatu.

Aga siis Venemaa otsustas, et edu on tagatud ja ta ei pea tegema plaane pikemaks sõjaks. Ehk üks üllatus oli, et Venemaa sai omaenese propagandast nii kaasa kistud.

Ja siis üllatasid mind Vene relvajõud. Mitte oma ebakompetentsuse, korruptsiooni ja muu sellisega, aga sellega, et nende tänapäevasuse – 21. sajandi relvajõudude – kiht oli nii õhuke. Ja kui see kiht kohe võitluse alguses maha koorida, jõuad tagasi Venemaa traditsioonilise õnnetu mädasoo juurde, kus on palju tuttavat – mitte ainult Tšetšeenia kampaaniatest, vaid ka sellest, kuidas Venemaa on oma vägesid korraldanud ja sõdu pidanud kümnendeid ja sajandeid tagasi.

Kui kaua suudavad ukrainlased oma head tööd jätkata?

Olen hämmeldunud, et nad on siiani suutnud. See on täiesti märkimisväärne, et Ukraina – nii riik, rahvas kui ka majandus – on ilmutanud sellist vastupidavust seisus, kus Venemaa sai juba mõnda aega tagasi aru, et ei võida lahinguväljal ja Ukraina alistamiseks peab leidma alternatiivseid viise.

Nad üritasid märksa suuremas mastaabis rakendada samasugust väikese humanitaarkatastroofi esile kutsumise taktikat, mida Süürias saatis edu. See pidanuks muutma elu Ukrainas piisavalt talumatuks, et nad saanuks sundida Ukraina juhtkonna alistama. Aga seda pole juhtunud.

Võib-olla oleme juba selle talve ohutsoonist väljas. Aga loomulikult leiab ajaloost sedasorti olukorra pretsedente, kus väljastpoolt ei saa hinnata, kui vastupidav üks või teine riik on. Mõnikord tuleb ka rahvale üllatusena, et riigi juhtkond ei suuda leida väljapääsu.

Mõelge Soomele aastatel 1940 ja 1944 või Rodeesiale aastal 1979, kus oli samasugune olukord: paistis, et nad on lahinguväljal võidukad, suudavad vastu pidada, kuid riigi juhtkond teadis, et jätkamise korral riskivad nad täieliku kollapsiga ja mingid riikluse riismed tuleb päästa.

Kas Vene võitluses on näha mõrasid?

Venemaa võimeid ei peaks kunagi mõõtma lääne demokraatlike standarditega, sest need oleksid täiesti eksitavad.

Samas on Venemaal siiski kuhjunud probleeme, mille ta on kõik ise tekitanud, kui välja arvata üks väga põhimõtteline asi, mis ei ole nende juhtkonna süü – 1990ndate demograafiline kollaps, kus sündimus kahanes kümnendi jooksul poole võrra.

See tähendab, et neil on juba praegu väga vähe parimas töö- ja sõdimiseas inimesi. Selle tipuks on osaline mobilisatsioon, mis tõmbab inimesi majandusest välja, ning emigratsioonilained, kus veebruaris lahkusid Venemaalt inimesed, kellele sõda ei meeldi, ja septembris inimesed, kellel pole küll midagi sõja vastu, aga nad ei taha selles ise osaleda.

Suurim üllatus oli, et sõja algusfaasis paistis, et Saksamaa lubab ümber pöörata oma kümnendeid kestnud Vene-sõbraliku poliitika. Kahjuks ei osutunud see üldse tõeks.

Minema läks 500 000 – 700 000 inimest – täpselt need, keda Venemaa tahaks kas värvata, sest nad on õiges vanuses, või siis hoida majanduses, sest nad on kõige ettevõtlikumad ja kõige vajalikumates ametites.

See koos mobilisatsiooniga on Venemaale tekitanud demograafilise probleemi mitte ainult relvajõudude, vaid ka majanduse ülal hoidmise mõttes.

Pole kahtlustki, et Venemaa suudab endiselt sundida inimesi sõtta minema ja heita neid baasväljaõppeta eesliinile. Venemaa mõttes on see edu, sest kui on rohkem kehasid kui ukrainlastel kuule, siis võidad ikkagi. Kuid kogu see surve Vene majandusele toob lähemale hetke, kui koorem osutub Vene rahvale liiga paljuks.

Näete lootust, et Vene rahvas kaotab lõpuks kannatuse?

Lõpuks jah. Küsimus on selles, et me ei tea, millal. Venemaa on taas oma tavapärasel riigi kollapsini kulutamise rajal, üritades võita sõda, mida ta ei suuda võita. Nagu aastatel 1905, 1917, 1991, kuid kui kaua see kestab, on alati ennustamatu. See hetk on alati ka tunduvalt kaugemal, kui keegi suudaks arvata.

Asjad liiguvad väga aeglaselt, peame olema valvsad kõiki mõranemisele viitavate märkide ja signaalide suhtes. Kui mõrad lõpuks tekivad, kasvavad need äärmiselt kiiresti. Ning see on veel üks ohtlik hetk naabruskonnale, Venemaa kõrval olevatele riikidele, keda võib tabada selle ebastabiilsuse kõrvalmõju, mis võimu üleminekut Venemaal tavaliselt saadab.

1991. aasta oli erand, osaliselt tänu NSVLi struktuurile. Siis oli suhteliselt vähe häiritust, võrreldes eelmise samasuguse olukorraga, millest tekkis Vene kodusõda.

Millist kõrvalmõju naabritele mõtlete?

Näiteks kui Venemaal tekkib võimuvaakum, on seal isegi veel vähem seaduslikkust kui muidu. Lisaks on nüüd tekkinud lisaprobleem eraarmeede näol, mille Venemaa on ise rajanud ning millest on saanud omaette võimukeskused, mis võivad esitada väljakutse olemasolevale juhtkonnale.

Pluss muidugi tavapärane «meelelahutus», mis tekkib sellest, et pole täit selgust, kellel täpselt on kontroll Vene massihävitusrelvade, sealhulgas nende üle, mis on eriti kergesti liigutatavad. Kõik see külvab isegi hullemat kaost kui praegune.

Kes tegelikult on praegu Venemaal roolis?

Suuremalt jaolt Putin. Aga probleem on selles, et ta on tekitanud ka paralleelorganisatsioone, mis ei allu selgelt neile reeglitele, mille ta on kehtestanud, et hoida Venemaa stabiilne ja kontrolli all.

Kui te mõtlete kadõrovlastele ja [Wagneri palgasõdureid haldavale Jevgeni] Prigožinile, siis neile antakse vabastusi sellest, mida Venemaal loetakse õigusriigiks. Nemad võivad läbi viia oma hukkamisi ja teha oma amnestiaid. Need on iseseisvad võimukeskused, mis seisavad täiesti eraldi sellest, mis hoiab Venemaa stabiilsena. Ja see on väga ohtlik.

Milliseid tunded nende vastu valdavad Vene konventsionaalset sõja- ja riigiaparaati?

Seal peituvad Vene kaitseministeeriumi ja Prigožini vaheliste erimeelsuste juured. See peaks tekitama Putini kaaskonnas väga suurt ebamugavust, kuid nad pole veel leidnud olukorda selle väljendamiseks, sest seegi tähendaks kõike stabiilsena hoidva struktuuriga vastuollu minemist.

Sestap eelistatakse hoida suu kinni ja pea õlgade vahel. Sest hetkel on see parim viis omaenese võimu, varanduse, perekonna jne hoidmiseks. Aga – taas kord – kui see struktuur lõpuks laiali variseb, läheb see väga kiiresti.

Mis on Putini lõppeesmärk? Või ta lihtsalt liigub pealetungiga edasi ja vaatab, mida kätte saab?

Hetkel pole ta peatunud, sest tema enda arvates ta veel ei kaota. Ehk see, mida ta hetkel näeb, on tegelikult rahuldav.

Jah, aega kulub rohkem, see kõik on raskem ja kulukam, kui algselt kujutleti. Kuid mitte kulukam viisil, mis teda mõjutaks, sest noorte venelaste elu pole tema jaoks kulu, mis loeks. Kui vähe ta neid väärtustab, näitab see, kui ta ütleb sõduritele, et parem surra Venemaa eest kui alkoholimürgitusse.

Ehk kuni talle ei tehta selgeks, et Venemaa ei ole võidukursil ega saa võita, pole mingit põhjust, miks ta ei peaks jätkama või võiks pausi teha.

Mingil hetkel võib ta öelda, et olgu, peame ümber rivistuma, taastama Venemaa jõu, teeme siin vaherahu, et võiksime tulla tagasi ja viie aasta pärast uuesti üritada.

Mis oleks Putini jaoks võit? Kas võiks tekkida hetk, kus ta on rahul ja saavutanud kõik, mida tahtis?

Minusuguste jaoks on väga hea, et Putin ütleb lõpuks ise selgelt välja, mida ta tahab. Me saame nüüd tema sõnadele viidata, selle asemel et püüda ise teisi veenda.

Kui vaatate, kuidas ta selgitab, mida ta tahab, siis ta ütleb, et on ajalooline viga, mis tuleb parandada. See, et Nõukogude Liidust tekkisid vabad riigid, mis tema jaoks on kunstlikud riigid ja rahvused, millel pole õigust eksisteerida.

Kui tema näeb oma missioonina selle korrigeerimist, on sellel loomulikult otsene mõju kõigile neile riikidele, mis on nüüd iseseisvad, mis tema jaoks oli bolševike otsuste tulemus.

Kuidas te hindaksite lääneriikide käitumist alates Ukraina sõja algusest möödunud aastal? Kes on kõige paremini ja kes kõige halvemini tegutsenud, millised on olnud teie jaoks positiivsed üllatused ja mis pettumused?

Suurim üllatus oli, et sõja algusfaasis paistis, et Saksamaa lubab ümber pöörata oma kümnendeid kestnud Vene-sõbraliku poliitika. Kahjuks ei osutunud see üldse tõeks.

Selle asemel on Saksamaa olnud osa Ukrainale saadetava abi suurim pidurdaja. Me saame vaid loota ja palvetada, et see pole täielikult kahjustanud Ukraina suutlikkust pidada ülejäänud aasta jooksul sõda.

Mahult on loomulikult kõige rohkem teinud USA. Aga ka seal näeme, kuidas president Joe Biden viitab täpselt samamoodi nagu Saksamaa kantsler Olaf Scholz Vene propagandale, kui toob ettekäändeid, miks Ukrainale ei anta asju, mida nad sõja võitmiseks vajavad. Ehk täpselt nagu Donald Trumpi presidendiajal on ebakõla selle vahel, mida ütleb Valge Maja ja mida üritab teha ülejäänud USA valitsus.

Keir Giles

• Chatham House’i mõttekoja Venemaa ja Euraasia programmi vanemteadur ning mõttekoja Conflict Studies Research Centre uurimisdirektor.
• Tema sulest on viimastel aastatel ilmunud kaks Venemaa-teemalist raamatut: 2019. aastal «Moscow Rules: What Drives Russia to Confront the West» (e.k «Moskva reeglid: mis ajendab Venemaad läänele vastanduma») ja mullu «Russia’s War on Everybody: And What it Means for You» (e.k «Venemaa sõda kõigi vastu: ja mida see sulle tähendab»).
• On lõpetanud Briti kuningliku õhuväe piloodiväljaõppe.
• Aastatel 1991–1993 töötas Russ-Sky Ltd ja A/O Aerokontsepti direktorina ja 1994–1995 töötas Ernst & Youngi Moskva harus.
• BBC seireteenistusele tegi kaastööd aastatel 1992–2006.
• 1990. aastal mängis ta Moskvas tegutseva Maksim Gorki nimelise filmistuudio linateoses «A Captive in the Land».

Ühendkuningriik on oma võimete piires andnud parima, kuid Ühendkuningriigis on see päevavalgele toonud kümnendeid kestnud sõjaliste võimete õõnestamise tulemuse. Ehk seal pole põhimõtteliselt enam midagi anda, sest kõik on juba puhtaks kraabitud.

Mis jätab järele kõige tähelepanuväärsemad sõjaliste võimete andjad, kes on väiksemad armeed, näiteks sellised riigid nagu Eesti või Taani, kes läkitavad terved sõjaliste võimete komponendid Ukrainasse, sest seal pruugitakse neid selleks, milleks need algselt ostetigi.