Reinsalu: mis toimuks, kui Ukraina oleks mullu aprilis sõja kaotanud?

Urmas Reinsalu Foto: Pavel Golovkin / AP / Scanpix

Ma lootsin kuulda siit mängu muutvat sõnumit mõnelt maailma liidrilt, aga ainuke strateegiline sõnum tuli Volodõmõr Zelenskõilt, kes ütles, et Ukraina on võimeline 2023. aastal sõja võitma, iseloomustas välisminister Urmas Reinsalu Münchenis kuuldut.

Mis on kõige negatiivsem ja mis kõige positiivsem impulss, mille te siit konverentsilt saanud olete?

Lootsin näha mingit mängu muutvat avaldust mõne maailma liidri poolt. Olgu see üleskutse rahvusvahelise tribunali moodustamisele, olgu see lubadus, et me läheme Vene varade kallale, olgu see lubadus, et me võtame teise paradigma relvaabis.

Ainuke keskne strateegiline sõnum oli minu jaoks Zelenskõi oma – me suudame 2023. aastal sõja lõpetada ja võidu saavutada. Aga ta ütles seda väga diplomaatiliselt: Ukraina on võiduks võimeline ja palus relvi ehk teisisõnu asetas selle vastutuskoorma läänele. Väga õigesti. Kui te ei anna meile piisavalt relvi, siis teie vastutate – see sõda läheb järgmisse ja ülejärgmisse aastasse, määramatusse tulevikku.

Praegu lääneriigid õnnitlevad üksteist, kui suur ühtsus meil on olnud, kui palju me oleme teinud. Aga aus on siin ka kõneleda ka asjust, mida me selle aasta jooksul ei ole piisavalt einud, seda pole ma Münchenis kuulnud üheski arutelu formaadis.

Seda, et enne sõda tehti Venemaa suunal midagi strateegiliselt valesti, möönavad kõik. President Zelenskõi raamistas seda, mida me oleme valesti teinud, oma väga leebes vormis tehtud etteheitega – ta tuletas meelde, et oli siin laval mullu 19. veebruaril ja palus, et öelge välja, et te aitate meid välja, kui Venemaa tuleb kallale, aga ei saanud seda vastust. See on tema hinnang. Ma ei tea, millised olid tema kahepoolsed vestlused lääneriikide juhtidega.

Ta ütles toona ka teist asja, kehtestage viivitamatult Venemaale automaatsed sanktsioonid, et Venemaa näeks, mis juhtub, kui ta kallale tuleb. Aga kui me meenutame, mis oli vastus pärast Donetski ja Luhanski iseseisvuse tunnustamist 22. veebruaril, siis EL pani sanktsioonide alla riigiduuma liikmed. See ei mõjunud Vladimir Putinile väga jahmatavalt – sellega, et ei saa Pariisis või Roomas käia, ei jää elu seisma.

Lääs on liikunud kilpkonnastrateegiaga. Kilpkonnal on väga stabiilne konstruktsioon. Ta liigub mööda maad tanki moodi. Aga see kilpkonn on liiga aeglane. Me oleme samm-sammult iseenesega debatti pidades relvaabi tõstnud, me ei ole muutnud seda piisavalt püsivaks, et see oleks piisav heidutus Venemaale.

Tuletasin siin ühel arutelul meelde, et me peame Münchenis vastama ka küsimusele, mis saanuks siis, kui Ukraina oleks aprillis sõja kaotanud? Kui president Zelenskõi oleks täna Varssavis eksiilvalitsuses, oleksid sanktsioonid mitu korda madalamad. Kellele me relvi oleks andnud? Ma ei usu, et maailm oleks hakanud toetama geriljavõitlust Ukraina territooriumil. Võib-olla täna Münchenis oleks neist räägitud, aga järgmisel aastal arutataks juba resetti Venemaaga.