Atsushi Monbetsu põlvitab tihedas hommikuses udus Põhja-Jaapani Hokkaidō saare metsas samblal ja palvetab keeles, mis on peaaegu kadunud. «Kamuy,» alustab ta pöördumist ainu põlisrahva jumalate poole ning läidab kasekoorest tillukese lõkke.
«Ainu mees astub nüüd sinu metsa sooviga küttida hirve,» lausub ta. Peagi pärast seda märkab Monbetsu saaklooma, tapab ta ühe lasuga ning palvetab tema hinge eest.
Monbetsu kuulub ainu rahva hulka, kes ajalooliselt elas praeguse Põhja-Jaapani ja Venemaa territooriumil. Ajal, mil ta üles kasvas, suhtuti põlisrahvasse sedavõrd suure eelarvamusega, et tema ema keelas isegi kasutada sõna «ainu». Praegu on aga 40-aastane Monbetsu, nagu paljud nooremad ainud, oma päritolu üle uhke ning järgib mõningaid põlisrahva tavasid, mida peab oma sünnipäraseks õiguseks.
Sajandeid vahetasid ainud kaupu peasaarel elavate jaapanlastega, keda nad kustusid wajin’iks. 1869. aastal hõivas Jaapani imperialistlik valitsus aga ainude maad ja keelustas nende väidetavalt barbaarsed tavad, nagu näiteks naiste näotätoveeringud. Ainud pidi loobuma harjumuspärastest jahikommetest, hakkama kõnelema jaapani keelt ja võtma endale jaapanipärased nimed.
Jaapan tunnistas ainusid põlisrahvana alles 2019. aastal. Viimane ainude loendus Hokkaidōl 2017. aastal hindas nende arvu umbes 13 000-le, kuid arvestades segaabielusid ja osade ainude tõrksust oma päritolu avaldada on neid tegelikult ilmselt palju rohkem.