Nad varastasid keele, on vaid üks lahendus

Šveitsis elava Vene kodaniku ja kirjaniku Mihhail Šiškini arvates tuleks alliansil anda Ukraina vabaduse kaitsmisel nii palju sõjalist abi, kui on võiduks vajalik. Foto: PHILIPP SCHMIDLI

Vene kirjanik, kirjandusauhindade Russkii Buker ja Bolšaja Kniga laureaat Mihhail Šiškin, kes elab Šveitsis, kirjutas sõja aastapäeva eel oma Ukraina sõbrale kirja, mille Postimees avaldab autori loal.

Mu kallis!

Nad varastasid meie keele. Me rääkisime ja pidasime sinuga kirjavahetust suure vene kirjanduse keeles. Nüüd on vene keel kogu maailma jaoks nende keel, kes pommitavad Ukraina linnu ja tapavad lapsi, sõjakurjategijate keel, mõrvarite keel. Nende üle hakatakse kohut mõistma inimsusvastaste kuritegude eest. Ma tõesti tahan uskuda, et kõik, kes seda sõda ette valmistasid ja selles osalesid, seda ühel või teisel viisil toetasid, jõuavad kohtupinki. Kuidas mõista aga kohut keelevastase kuriteo eest?

Minu isa läks 17-aastaselt rindele, et maksta kätte sakslaste poolt tapetud venna eest. Pärast sõda vihkas ta kogu elu sakslasi ja kõike sakslastega seotut. Püüdsin talle selgitada: «Isa, aga on ju ka suurepärane saksa kirjandus! Saksa keel on imeline keel!» Need sõnad ei avaldanud talle mõju. Mida me saame öelda pärast sõda ukrainlastele, kelle kodusid venelased pommitasid ja rüüstasid, kelle perekonnad tapeti? Et suur vene kirjandus on imeline? Ja et vene keel on nii suurepärane?

Kas diktaatorid ja diktatuurid sünnitavad orjaliku elanikkonna või sünnitab orjarahvas diktaatoreid? Ukraina suutis sellest põrgulikust ringist välja murda, murda välja meie ühisest koletislikust verisest minevikust. Vene isehakanu vihkab teda selle eest. Vaba demokraatlik Ukraina võib ju saada vene põrmu tallatud elanikkonnale eeskujuks, mistõttu tema jaoks ongi nii tähtis teid hävitada.