74-aastasel Juril tulevad pisarad silma, kui ta mõtleb oma Venemaal elavate lastelaste peale, keda ta pole näinud sõja tõttu 2014. aastast. Samal ajal on ta sunnitud juba aasta aega Vene armee pideva pommitamise tõttu elama keldris.

«Me oleme sellest nii väsinud,» ütleb Juri ja tema hääl murdub, silmad täituvad pisaratega. Alles hetk tagasi rääkis ta minuga täiesti rahulikult ja arutles selle üle, kes on sõjas süüdi. «Me tahame naisega oma poja, meie lastelaste juurde.»

Kommentaarid
Copy