INTERVJUU ⟩ Volinik Ferreira: eesmärk on hoida elu väljaspool pealinnu

Olud liikmesriikides on erinevad ja Euroopa Liit ei asendada kohalikke võime, ütleb Euroopa Komisjoni regionaalarengu volinik Elisa Ferreira. Foto: Taavi Sepp

Mõnikord juhtub, et euroraha eest tehakse küll huvitavaid asju, aga need ei muuda tegelikult üldpilti piirkondlikus arengus, tunnistab Euroopa Komisjoni regionaalarengu volinik Elisa Ferreira.

Edulugudeks tuleb läheneda kohapõhiselt ja vaadata, milline potentsiaal kohapeal olemas on, ütleb Ferreira intervjuus.

Mõned Euroopa piirkonnad on ühtekuuluvusraha saanud alates selle poliitika tekkest ja kuuluvad ikka vaeseimate sekka. Mida nende kohta öelda? Kas see raha on raisku läinud?

Nii üldistavalt ei saa sellele küsimusele läheneda.

Küsige mõnelt eestlaselt, kas ta teab midagi, mis oleks Euroopa rahaga ära lahendatud. Usun, et ta teab vähemalt mõnda projekti või teelõiku, väljakut, koolimaja, ettevõtet. Kõik teavad.

Meil on reeglid, mille järgi tuleb tagada, et liikmesriigid annavad ühe elaniku kohta rohkem raha piirkondadesse, kes on nõrgemad. Isegi maades nagu Saksamaa või Luksemburg on selliseid probleeme, aga kuna nad on rikkamad, peaksid nad oma probleemid ära lahendama välise toetuseta.

Leidub nii edulugusid kui ka asju, mis ei hakanud tööle. Üks korduvaid probleeme on see, et arenguplaan pole piisavalt hea. See peab põhinema tehnilisel tööl, statistilisel tööl, aga tuleb ka suhelda inimestega.

Kõige tüüpilisemad probleemid, mille tagajärjel rahaeraldisele ei järgne edu, on tavaliselt seotud sellega, et plaan pole piisavalt detailne või korralik. Et see on paika pandud kesksel tasemel, kedagi kuulamata, mistap ei jõua kogu kogukonnani.

Teine tüüpiline probleem on see, et projekti hallatakse väga väiksel tasemel, see ei anna arenguplaani mõõtu välja. Raha kulutatakse huvitavatele asjadele, mis ei muuda aga üldpilti arengustrateegias. Või see, kui raha jaguneb paljude tillukeste projektide vahel, mis võivad olla huvitavad, aga ei muuda üldpilti.