«Euroopa ühtne digipoliitika on kindlasti vajalik. Ja seda vajalikkust ja kasulikkust mõistavad kindlasti kõik need, kes on Euroopa Liidus ringi reisinud. Me mäletame veel hästi seda aega, kus Euroopas reisides tuli mobiiltelefonidest andmeside välja lülitada, sest need arved, mis järgnesid sellele, kui sa korra kasvõi Postimehe saiti külastasid või telefonikõnesid võtsid, need olid ikka tohutu üüratud,» tõi Ansip välja ühe väga ilmselge kasuteguri.
Samuti mõjutab kõigi elu näiteks ligipääs digiretseptidele või kodumaistele voogedastuse teel üle kantavatele teleprogrammidele, mille tagab vaba andmete liikumine.
Kuid tänapäeval on digipoliitikal ka geopoliitiline mõõde, näiteks mikrokiipide tootmises, milles Euroopa on seni sõltunud suuresti Lõuna-Koreast, Taiwanist ja Ameerika Ühendriikidest. Koroonapandeemia-aegne tarnekriis aga näitas, kui haavatavaks muudab Euroopat kolmandatest riikidest sõltumine.
«Praktiliselt sada protsenti kiipide tootmiseks vajalikke patente on Ameerika Ühendriikide omad. Aga kui tuleb Ameerika Ühendriikides Donald Trump number kaks ja ütleb, et Ameerika patentide alusel toodetud kiipe ei tohi Euroopasse müüa. Mis me siis teeme?» tõi Ansip välja veel ühe potentsiaalse kitsaskoha.
«Tehnoloogiline suveräänsus muutus korraga inimestele arusaadavaks, see ei olnudki mingisugune sõnakõlks, millele omistati suuresti protektsionismi tähendust, vaid sellest sai eluline vajadus,» lisas ta.
Mis puutub praegu vastakaid arvamusi tekitavat tehisintellekti arendamise küsimust, arvab Ansip, et Euroopa ei tohiks midagi keelama asuda, piisab mõistlike piiride seadmisest.