/nginx/o/2020/11/11/13469793t1hff6b.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/05/17/15327035t1h2447.jpg)
Ukraina Rahvuskaart valmistab praegu uusi rünnakuüksusi ette kiirkorras — kuu ajaga, et saata neid appi tõrjuma Vene armee rünnakuid Ida-Ukrainas. Nende üksuste eesmärk on osaleda ka plaanitavas pealetungis.
Postimees külastas polügooni Harkivi oblastis, kus valmistatakse ette rahvuskaardi 3. operatiivbrigaadi Spartalased (ukraina k Cпартан) merejalaväe võitlejaid. Neil vabatahtlikult relva alla tulnutel lasub sõja praeguses staadiumis vastutusrikas roll, sest osaletakse Donetski ja Luhanski oblasti kõige tulisemate kollete vabastamisel okupantidest.
Tung tänavu veebruaris Ukraina siseministeeriumi algatatud kampaania Gvardia Nastupu käigus moodustatud rahvuskaardi eriüksustesse on suur ja igapäevased treeningud kulgevad intensiivselt, kinnitasid Postimehele Spartalasi treenivad instruktorid. Aeg on kullahinnas, sest Bahmuti all ja mujal Donbassis jätkuvad verised lahingud.
Uute sõdurite ettevalmistus kestab kahest kuni nelja nädalani, misjärel saadetakse värsked jõud teistele üksustele toeks. «Meil on, mille kallal töötada, aga poisid harjutavad hoolega ja arenevad. Mis kõige olulisem — tahavad õppida,» ütles merejalaväelaste instruktor vanemseersant Stanõslav.
/nginx/o/2023/05/18/15330601t1heb8c.jpg)
Koondnimetuse Gvardia Nastupu all moodustatud operatiivbrigaade on mitu, lisaks Spartalastele veel näiteks Aasov, Punane Viinaaed, Raev, Orkaan, Tornaado. Kõik need koosnevad Ukraina vabatahtlikest.
Üksusi välja õpetavate instruktorite sõnul on võitlejate vanuseline skaala üsna erinev: leidub nii noori kui ka elu näinud mehi. Paljudel on eelnevad teadmised ja oskused sõjapidamisest ajast, mil nn rohelised mehikesed annekteerisid 2014. aastal Ida-Ukraina alad ja Krimmi. Kõiki vabatahtlikke motiveerib soov vaenlane riigist lõplikult välja lüüa.
Postimees sõitis Spartalaste ühe seitsmest liikmest koosneva jaoga harjutusele kaasa.
«Meie ülesanne on liikuda positsioonile, jalastuda, hävitada vaenlase üksus ning siis sama masinaga lahkuda,» selgitas higist leemendav rünnakrühmlane, kui Harkivi tankitehases toodetud jalaväe amfiib lahingumasinas BTR-4E Bucephalus polügoonil kujutletava vaenlase suunas põrutasime.
Ehkki mehed on omavahelist koostööd lihvinud lühikest aega – konkreetset harjutust oli sooritatud enne seda mõned korrad – tegutseti päikeselõõsas kiiresti ja organiseeritult. Täpselt sama kordus lühikese sõidu järel veel teist korda, kuid selle vahega, et lahingumasinast jalastumise järel tuld ei avatud.
Ülesande lõpetuseks toimetas BTR võitlejad järgmisele positsioonile, kus taas jalastuti ning tulistati mõnekümne meetri kaugusel asunud märkalaudade pihta seni, kuni kõikide automaadisalved olid tühjad.
«See on vajalik, et harjutus oleks nende endi jaoks maksimaalselt ohutu,» selgitas instruktor Stanõslav hiljem. «Normaalselt said hakkama. Hindeks võib panna nelja miinuse, aga nad harjutavad ka alles teist päeva.»
/nginx/o/2023/05/18/15330587t1hdc17.jpg)
«Tervikuna saavad nad hästi hakkama. Mina paneksin [tänase harjutuse eest] nelja. Miinuseta,» lisas teine instruktor Artjom, auastmelt samuti vanemseersant.
«Inimesed on muidugi erinevad. Ühed võtavad neile antava info vastu paremini, teised kehvemini, aga sellega on täpselt samuti, nagu tavaelus.»
/nginx/o/2023/05/18/15330590t1h2dd0.jpg)
Mis puutub sõdurite väljaõppesse, siis tõdes ta, et praegune olukord nõuab intensiivset lähenemist. «Kui aega on rohkem, siis tegeleme kauem, aga praegu töötame nii-öelda ekspressrežiimis. Kuuajaline ettevalmistusaeg on piisav, et anda lisaks nähtud jalastumisharjutusele edasi teadmised taktikast, meditsiinist, topograafiast, sapööritööst, ja loomulikult harjutada laskmist,» rääkis instruktor.
Ta märkis, et noorte jaoks on uute teadmiste omandamine hõlpsam, vanematelt meestelt nõuab see mõnel puhul rohkem aega. «Nooremad taluvad füüsilist koormust paremini, aga meil on ka 50-aastaseid, kes ei jää noortele millegagi alla. Tervikuna pole seis halb, kuid on, mille kallal vaeva näha.»
Instruktor tähendas, et nemad annavad võitlejatele edasi baasteadmised. «Õpetame, mida läheb seal [rindel] otseselt tarvis. Majade puhastamise ja kaevikute hõivamisega puutuvad nad lahinguväljal kohe kokku. Nad peavad omandama oskused, mis aitavad täita teatud ülesandeid ja seejuures ellu jääda,» lisas ta. «Professionaalne suhtumine peab olema kõigil sõltumata sellest, kas töötatakse köögis või ollakse otseses kontaktis vaenlasega. Igaüks peab oma ala tundma.»
Spartalaste üksuse varustusse kuulub erinevat lääne relvaabiga saabunud varustust. Ainus, millest instruktorid puudust tunnevad, on võitlejate väljaõppeks vajalik aeg. «Sõda kahjuks ei oota ega anna meile seda aega,» ütles vanemseersant Artjom.
/nginx/o/2023/05/18/15330583t1h0ec2.jpg)
Tsiviilelus varem professionaalsel tasemel laskespordiga tegelenud snaiprite instruktor Natalja lausus, et täiemahulise sõja algus sundis teda ümber kvalifitseeruma. «Minu senised oskused kuluvad nüüd [teiste õpetamisel] igati marjaks. Neil on oluline kaal, neid läheb vaja,» ütles ta.
Spartalaste täpsuslaskurite taseme üle pole naise sõnul põhjust nuriseda. «Õpetame laskma lamades ja ebastabiilsetest asenditest, arvestama tuule ja muude oludega. Ühe kilomeetri kauguselt sihtmärgi tabamine ei valmista neile probleemi,» kinnitas Natalja.
«Tõsi, selleks, et saada heaks snaipriks, kulub tavaliselt aastaid. Meil on aeg väga piiratud. Nädala või paariga on raske kedagi välja õpetada, aga kuskilt tuleb alustada. Anname endast parima, maksimaalse, mida selle lühikese ajaga on võimalik õpetada.»
/nginx/o/2023/05/18/15330581t1h226c.jpg)
Instruktor märkis, et õpetamine oleks märksa hõlpsam, kui neil oleks kasutada rohkem tänapäevaseid relvi. Tema isiklik täpsusrelv on Hispaanias toodetud Bergara, ent rünnakrühma snaiprite arsenali kuuluvad nõukogudeaegsed, alates 1963. aastast tootmises olnud SVD Dragunovid. «Põhiline, mida vajame, on siiski aeg,» lausus ta.