REPORTAAŽ ⟩ Sõda Ukrainas sööb unustatud kriiside rahastust

Jordaania Naiste Liidu projektijuht Maysa tunnistab, et ta ei ole juba mitu kuud palka saanud. Ta ei ole üksi, sest pärast täiemahulise sõja puhkemist Ukrainas on palga maksmine Liidu töötajatele käinud roteeruval alusel – aidatakse neid, kes seda rohkem vajavad, ülejäänud saavad kuidagi hakkama.

«Sõda on kahtlemata meie fonde tuntavalt mõjutanud. Me sõltume oma projektides toetustest, aga toetused on kokku kuivanud,» lausus Maysa Naiste Liidu Ammani peakontoris.

Kuna Liidu töö käib suures osas missioonitundest, siis tegevus seisma ei jää. Küll aga prioriseeritakse neid valdkondi, mis on abivajajatele kõige pakilisemad.

Kuna Jordaania on üks stabiilsemaid riike Levantis, on see saanud turvaliseks pelgupaigaks neile, kes on olnud sunnitud kodumaalt lahkuma. Eriti teravalt on riik tundnud Süüria kodusõja mõjusid, mille tagajärjel on Jordaaniasse pagenud üle 660 000 süüria põgeniku. 10,5 miljoni elanikuga riigi jaoks on see suur arv.

Kauge kriisi lööklaine

Kuid nüüd on Jordaania saanud pihta teise, palju kaugema kriisi lööklainega. Venemaa invasiooni järel Ukrainasse pöördusid maailma pilgud arusaadavalt Kiievi poole, kuid see tähendas niigi nappide ressursside ümber suunamist kaugematelt, «unustatud» kriisidelt.

«Meil ei ole tegelikult probleemi rahastusega üldises plaanis, aga probleem seisneb selles, et suur osa rahast on suunatud kindlale piirkonnale,» selgitab ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) Põhjamaade kõneisik Elisabeth Arnsdorf Haslund.

Hea näide sellest on Eesti, mis andis näiteks UNHCRile möödunud aastal 700 000 dollarit rahalist toetust. Kuid kõigest 100 000 dollarit sellest ei olnud määratud kindlale valdkonnale ja tervelt 285 000 dollarit läks Ukraina abistamiseks.

Pikad kriisid, nagu seda on Süüria kodusõda, kipuvad ajaga inimeste tähelepanuväljast kaduma.

«Meil on alarahastatud kriisid, unustatud kriisid, mis ei saa palju rahastust. Meil veab, et on valitsusi, mis annavad meile raha, mille kasutusvaldkond ei ole määratud, mis tähendab, et me saame kasutada neid vahendeid unustatud kriisides,» sõnas Haslund.

Teine probleem määratud kasutusvaldkonnaga rahastuse juures on selle paindlikkuse puudumine. Haslund toob välja, et ootamatud ja akuutsed kriisid, nagu oli Ukraina sõja algus ja praegu on Sudaani kriis, nõuavad kiiret reageerimist ja fondide ümberpaigutamist, mis ei ole võimalik rahaga, millele annetaja on määranud kindla kasutusvaldkonna.

Vaade Zaatari põgenikelaagrile Jordaania põhjaosas Süüria piiri lähedal. Foto: KHALIL MAZRAAWI/AFP/SCANPIX

Pikad kriisid, nagu seda on Süüria kodusõda, kipuvad ajaga inimeste tähelepanuväljast kaduma. Seetõttu on abiühendused sunnitud keskenduma eelkõige baasvajaduste täitmisele, lootes, et kusagilt tuleb raha ka muude programmide jaoks.

«Mõnikord tunnevad Jordaanias asuvad põgenikud ja need, kes neid aitavad, end nagu Bermuuda kolmnurgas – abi on radarilt kadunud,» selgitab UNHCRi Jordaania kõneisik Roland Schönbauer. Tema sõnul ei ole küsimus ainult Ukrainas lahvatanud sõjas, vaid üldises tähelepanu hajumises pikalt vindunud kriisidelt.

Schönbauer toob välja, et näiteks Jordaanias on UNHCRil lisaks põhiprogrammile ka talveabi programm, mis kujutab endast rahalist abi põgenikele ravimite, üüri, soojade riiete ja kütuse tagamiseks talveperioodil.

«Möödunud aastal õnnestus meil USA, Euroopa Liidu, Hollandi ja Saksamaa abiga põhiprogramm täielikult rahastada, kuid see oli juba suur ettevõtmine eelmiste aastatega võrreldes. Talveabi osas aga ei tulnud mõnda aega peaaegu üldse toetusi. Me tegime üleskutse 46 miljoni USA dollari saamiseks ja pärast tohutuid pingutusi saime lõpuks kokku 13,8 miljonit,» märgib ta.

Sama raha eest vähem abi

Kuid Ukraina sõjaga kaasneva inflatsiooni tõttu on kasvanud ka kütuse, toidu ja muude esmatarbekaupade hinnad, mis tähendab, et varasema abi taset on lihtsalt väga keeruline säilitada.

«Samal ajal kui on palju inimesi, kes tahavad aidata, siis vajadused on tõusnud kiiremini. See tähendab, et isegi kui meil on palju suurem rahastus, on meil siiski raskusi,» selgitas Haslund UNHCRi üldist olukorda.

«Näiteks summa, mida me oleme ainuüksi kütusele kulutanud, oli 2022. aasta esimeses pooles 45 protsenti suurem kui samal ajal aasta varem,» tõi Haslund välja. «Loomulikult, kui me peame kulutama rohkem kütusele ja toidule, siis saame sama rahaga vähem ära teha.»

Kodust lahkuma sunnitud inimeste arv ületas maailmas Ukraina sõja puhkemisel 100 miljoni piiri, mis tähendab, et abivajajaid on üha enam.

Kodust lahkuma sunnitud inimeste arv ületas maailmas Ukraina sõja puhkemisel 100 miljoni piiri, mis tähendab, et abivajajaid on üha enam.

UNHCRi kogutud andmete kohaselt loob hinnatõus ja abi vähenemine olukorra, kus põgenikud hakkavad pöörduma «negatiivsete toimetulekumehhanismide» poole, mis võib tähendada näiteks laste saatmist tänavale kerjama või laste toiduse suurendamist vanemate arvelt.

«Me näeme ohu märke, et sellest võib uuesti tekkida humanitaarkriis, mis oleks tavaliselt pidanud olema ületatud 12 aastat pärast kriisi algust,» lausus Schönbauer olukorra kohta Jordaanias, lisades, et käimasolev aasta tõotab kogu regioonile väga keeruliseks kujuneda.

Zaatari pagulaslaager Jordaania põhjaosas. Foto: KHALIL MAZRAAWI/AFP/SCANPIX

Riik tegi 2016. aastal põgenike koormuse kandmisel kolm suurt poliitilist järeleandmist: kõik süüria põgenikud said ligipääsu avalikule tervishoiule, kõigile lastele võimaldati haridus ja süüria põgenikud said õiguse töötada teatud valdkondades.

«Need on poliitikamuutused, mida Jordaania tegi põhimõtteliselt vastutasuks rahvusvahelisele toetusele. Aga selleks, et see süsteem oleks jätkusuutlik, peab olema jätkusuutlik ka rahvusvaheline teotus,» märgib Schönbauer, lisades, et praegu ei ole näha mingeid arenguid, millest võiks järeldada, et põgenikel oleks võimalik ohutult Süüriasse tagasi pöörduda.

Kustuma hakkav lootus

Schönbauer rõhutab, et abiorganisatsioonide eesmärk ei ole inimesi igavesti toetuste otsas hoida, vaid luua tingimused, et põgenikest saaksid täisväärtuslikud ühiskonna liikmed, kes aitaksid kasvatada võõrustajariigi majandust.

«See oleks võit kõigile osapooltele. Doonorid ei peaks jätkama humanitaarabi andmist. See toodaks Jordaania majandusele rohkem ostujõudu, kui põgenikud saaksid endale lisaks leivale ja jahule lubada ka näiteks lastele tahvelarvuti soetamist kooli tarbeks. Põgenikel oleks rahulolu enese eest hoolitsemisest, rahvusvahelisel kogukonnal oleks vähem pikema plaani kulutusi ja Jordaania majandus saaks samuti sellest kasu,» loetleb Schönbauer rahvusvahelise abiga jätkamise olulisust.

Selle asemel aga näevad abiühendused, et üha enam kogukondades elanud põgenikke kolib tagasi laagritesse. «UNHCRi jaoks ei ole põgenikelaagrid mitte millegi jaoks ideaalsed kohad, ei elamiseks ega arenguks,» märgib Schönbauer. «Kui sellest saab trend, tähendab see seda, et humanitaarolukord halveneb.»

«Minu jaoks on see murettekitav märk lootuse kaotamisest,» lisab ta. «Kui isik suutis aastaid elada väljaspool laagrit, tähendab see, et tal oli võimalik kuidagi ots-otsaga kokku tulla. Aga kolides tagasi metallkonteinerisse, mida nimetatakse karavaniks, on see nagu lootuse kaotamine.»

Meediasisu valmis MTÜ Mondo stipendiumi abil, mida rahastab ESTDEV – Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskus.