INTERVJUU ⟩ Gretski: algselt valis Wagner hoolega, nüüd sõdivad seal retsid

Rahvusvaheliste Kaitseuuringute Keskuse teadur Igor Gretskiy. Foto: Konstantin Sednev

Me ei ela 1930ndates, ka venelased leiaksid huvi korral internetist hõlpsasti üles info, et Ukrainas ei käi mitte erioperatsioon, vaid sõda, ning hinnangulise seal surma saanute arvu, ütleb Eesti Välispoliitika Instituudi teadur Igor Gretski.

Enne püsivalt Tallinna kolimist Peterburi Riikliku Ülikooli rahvusvaheliste suhete kooli dotsendina töötanud Gretski sõnul eelistavad paljud venelased end sellest teemast distantseerida. Ja kui tulebki värbamiskutse, siis lihtsalt lepivad, et nüüd on käes nende aeg.

Kes praegu üldse Venemaa poolel võitlevad? Palju on seal ideoloogiliselt motiveerituid? Palju selliseid, kes on sunnitud?

Ideoloogiliselt kõige rohkem laetud inimesed juba liitusid sõjaväega ja said surma või said viga ja naasid koju. Aga ma ei usu, et nad moodustaksid seal enamuse.

On mitmeid faktoreid, mis on mõjutanud inimeste arusaama Ukrainast. Kümnendeid käsitleti Ukrainat kui Venemaa perifeeriat, midagi, mis jäi õhku Nõukogude Liidu lagunemise järel. Paljud inimesed Vene poliitilises eliidis ehitasid oma karjääri loosungitele, et Krimm on meie, Nõukogude Liit tuleb taastada, et me peame hoolitsema venekeelsete inimeste eest mujal.

Idee, et Venemaale peaksid kuuluma territooriumid, kus elab venekeelseid inimesi, oli venelaste seas üsna populaarne, seda levitati meedias ja inimesed valisid neid loosungeid väljendavaid poliitikuid nagu Vladimir Žirinovski.

Välisminister Andrei Kozõrevi peeti liberaaliks, aga ta uskus, et Ukraina ei jõua Venemaa ressurssideta kuigi kaugele ja tuleb varem või hiljem tagasi. 1994. aasta alguses arvas ta, et Venemaa välispoliitiline eesmärk peaks olema hoida sõjalist kohalolekut endistes Nõukogude Liidu maades.

Ukrainat nimetati avalikult – Vene ajakirjanike, teleankrute poolt – Venemaa lõunaperifeeriaks. Nii käsitleti Ukrainat ja tema rahvast – et see on poolriik, kes teeb oma revolutsioone, aga varem või hiljem saab osaks millestki, mis meenutab Nõukogude Liitu.

Teine asi on see, et ajateenistusse minevad inimesed seisavad dilemma ees: kas mitte minna sõtta ja siis kas põgeneda riigist või sattuda vanglasse või siis minna sõtta. Sõtta minnes on valik, kas saada surma või teenida raha. Enamus eelistab teist. Enamus pole ideoloogilised, neid motiveerib raha teenimine, et oma elujärge parandada.

Enamik ei taha endale probleeme tekitada, nad langetavad selle otsuse vabatahtlikult. Ma ei ole kindel, kas oleks ühtki juhtumit, kus kehtiks narratiiv, et sinna saadetakse vägisi. Iga sammu juures on valikud. Ei ole nii, et inimesed tuuakse vägisi värbamispunkti, antakse neile jõuga relv kätte ja siis keegi kõrvalt karjub, et tulista ukrainlasi.

Kõigis ajateenistusega riikides on karistused teenistusse mitte ilmumise eest. Venemaa ei ole siin erand. Kui inimene saab värbamiskutse ja ta seda ei täida, mõistetakse tema üle kohut ja ootab alguses trahv ja siis vangla. Enamik värbamiskutse saajaist ei taha riigiga pahuksisse sattuda. Nad eelistavad minna kaasa peavooluga: olgu, ma sain kutse teenistusse, ma pean, või olgu, ma sain kutse teenistusse, vähemalt saan ma raha teenida.

Leidub inimesi, kes tunnistavad, et kui nad värbamiskutse saama peaksid, eelistaksid nad pigem vangi minna, sest teavad, kuidas seal ellu jääda. Sõjas nad ei tea, kuidas ellu jääda. Vangla on etteaimatav, sa oled elus, on teatud reeglid, mida tohib ja mida mitte. Kui vanglas reegleid täita, jääd sa ellu. Sõjas ei ole selliseid reegleid. Sestap eelistavad need inimesed vanglat. Kuid enamus järgib peavoolu ja otsustab mitte rikkuda suhteid riigiga.