/nginx/o/2023/06/19/15401712t1h10de.jpg)
Venemaa võib olla Ukrainast ära viinud 200 000 – 300 000 last, ütles Ukraina presidendi laste õiguste volinik Darja Herassõmtšuk usutluses Interfaxile.
«Meie arvutuste järgi võib rääkida 200 000 – 300 000 lapsest, keda nad said ära kasutada. Miks me ei saa täpset arvu välja tuua? Esiteks, alad on hõivatud. Lastega juhtunu kohta ei ole täpset teavet. Täpsemat teavet saame alles pärast asula vabastamist – kas seal on selle või teise lapsega perekond. Kui ei, siis hakkame otsima,» ütles ta.
Tema sõnul on hoolimata sellest, et jutt käib 200 000 – 300 000 küüditatud ja sunniviisiliselt ära viidud lapsest, täpne teave praegu vaid 19 499 sellise lapse kohta.
Herassõmtšuk märkis, et see teave asub riigi teabebüroos, mis võtab vanematelt, sugulastelt, tunnistajatelt, kohalikelt võimudelt vastu avaldusi lapse küüditamise ja sunniviisilise ümberasustamise tõsiasja kohta.
«Neist 19 499 lapsest on igaühe kohta olemas isikuandmed, teame, kes need lapsed on ja kust nad rööviti. See ei tähenda aga, et teame, kus see laps on,» ütles ta.
Voliniku sõnul on Venemaa tagastanud tänase seisuga Ukrainale 373 last. Laste tagasisaatmiseks ei ole aga ühtset mehhanismi. «Meil ei ole Venemaaga kõnelusi tagasisaatmise üle. Nad ei tunnista, et need lapsed on kinni peetud, kinnipeetavad, küüditatud, sunniviisiliselt ümber asustatud. Nad nimetavad seda evakueerimiseks,» ütles ta.
Pealegi, rõhutas ta, tähendaksid läbirääkimised, et Ukraina vahetab kedagi kellegi vastu või lepib milleski kokku. «Aga meil pole vene lapsi. Me ei ole pidanud kedagi kinni, me ei ole evakueerinud kedagi. See tähendab, et meil ei ole kedagi, keda kellegi vastu vahetada. Venelased peaksid lapsed kohe tagasi tooma. Ja punkt,» ütles Herassõmtšuk.
«Seetõttu ei tagastatud ka neid 373 last läbirääkimiste teel. Vene poolelt ei ole kunagi olnud koordineerimist ega organiseeritud rühmi. Kõik toimub praegu käsirežiimis. Seetõttu läheb see ka nii aeglaselt. Kahjuks räägime iga kord eraldi läbimõeldud erioperatsioonist, et päästa peaaegu iga oma laps,» ütles ta.
Samuti tõi Herassõmtšuk esile, et venelased vormistavad ukraina laste lapsendamise ajutise eestkostena. «Venelased on kavalad, saavad aru, et lapsendamine on ebaseaduslik. Täpselt nagu laste paigutamine perekasvatusvormidesse, aga nad nimetavad seda ajutiseks eestkosteks.
Ja kuigi nad teatavad avalikult «me adopteerisime» või «loovutasime lapsendamiseks», on see dokumentide järgi tegelikult ajutine eestkoste,» ütles volinik.
Herassõmtšuk selgitas, et venelased koguvad vanematelt sunniviisiliselt dokumente, et saadavad lapse kolmeks nädalaks laagrisse. Venelased kohustuvad nad seejärel tagastama. Laps viiakse laagrisse. Loomulikult ei anna keegi last pärast tagasi.
«Venelased ajavad selget genotsiidipoliitikat. Nende eesmärk on kas siinne ukraina laps hävitada või täiendada röövitud laste arvelt oma rahvust. Kaks eesmärki. Kõik,» rõhutas ta.
Herassõmtšuk märkis, et tänapäeva maailmas ei ole ühtegi rahvusvahelist struktuuri, mis suudaks pakkuda tõhusat mehhanismi küüditatud laste tagasisaatmiseks. «Ukraina on näinud lastekaitsesüsteemi täielikku puudumist maailmas,» nentis ta.
«Rõhk on sõnal «täielik». Jah, maailmas on humanitaarõiguse raames hästi määratletud dokumente: Genfi konventsioon, ÜRO lapse õiguste konventsioon jt. Teoreetiliselt peaks need toimima, kui kõik allakirjutanud neid reegleid järgivad,» märkis Herassõmtšuk.
«Aga me räägime sellest, et on üks alla kirjutanud riik, antud juhul Venemaa, kes ei taha kõigist nendest reeglitest, millele ta ise alla kirjutas, hoolida. Ta tõlgendab neid omal moel, õigustab kõiki oma tegusid, nagu tahab, nimelt oma väljamõeldud ja täiesti haiglase kujutluse alusel,» sõnas Herassõmtšuk.