ÜRO võttis täna vastu maailma esimese rahvusvahelise lepingu, mille eesmärk on kaitsta avamerd, tegemist on ajaloolise keskkonnaalase leppega, mis on mõeldud kaitsma inimkonnale elutähtsaid, kuid raskesti ligipääsetavaid ökosüsteeme.
ÜRO võttis vastu ajaloolise avamerd kaitsva leppe (1)
Oluline verstapost loob seadusliku raamistiku, millega paljud senised keskkonnakaitse meetmed ja lepped laienevad nüüdsest rahvusvahelistele vetele, mis moodustavad maailmamerest enam kui 60 protsenti.
ÜRO peasekretär António Guterres nimetas leppeni jõudmist «ajalooliseks saavutuseks».
Pärast 15 aastat arutelusid, mille kestel oli ka neli aastat ametlikke läbirääkimisi, jõudsid ÜRO liikmesriigid viimaks märtsis üksmeelele leppe tekstis.
Lukku löödud tekstist käisid veel üle ÜRO juristid ja tõlgid, veendumaks, et see on samaväärselt mõistetav maailmaorganisatsiooni kuues ametlikus keeles.
«Tervise juures ookeanid, rannikuvetest kaugete avamere ja sügavate merepõhja piirkondadeni on seotud inimese tervis, heaolu ja ellujäämisega,» ütles rühm teadlasi teadusväljaandes The Lancet.
Teadlased on jõudnud üha parema mõistmiseni maailmamere tähtsusest, kuna ookeanid toodavad enim hapnikku, mida me hingame, pidurdavad CO2 neelamise kaudu kliimamuutust ning pakuvad rikkalikku bioloogiliselt mitmekesist elukeskkonda, mis sageli eksisteerib vaid mikroskoopilisel tasandil.
Ent tohutu osa maailma ookeanidest paigutub väljaspoole riikide majandusvööndeid, mistõttu vajab iga üksiku riigi seadusandlus, millega kaitstakse niinimetatud avamerd, rahvusvahelist koostööd.
Tulemus on paraku selline, et pikka aega on eiratud olulisi teemasid paljudes keskkonnaalastes võitlustes, kuna fookus on suunatud rannikualadele ja mõnedele üksikutele sümboolsetele liikidele.
Vastse leppe olulisim tööriist on võimekus luua merelisi kaitsealasid rahvusvahelistesse vetesse.
Hetkel kaitsevad erinevad loodushoiumeetmed maailma avameredest vaid umbes üht protsenti.
Järgmine samm leppe jõustumiseks on selle ratifitseerimine ning see nõuab vähemalt 60 riigi parlamentide vastavat otsust. Vabaühendused peavad tõenäoliseks selle arvu kätte saamist, kuna lepet vedanud riikide ühendusse kuulus umbes 50 riiki, sealhulgas Euroopa Liidu liikmesmaad, aga ka näiteks Tšiili, Mehhiko, India ja Jaapan.
Ent 60 riiki on siiski kaugel üleüldisest leppe enda omaks tunnistamise eesmärgist, kuna ÜRO-s on 193 liikmesriiki.