POSTIMEES UKRAINAS ⟩ Hukkunud sõdurite mälestussein Kiievis täitub järjest uute fotodega

Katerõna koos kaaslasega neiu isa kapten Pavlo Pokõdko ning teiste hukkunud Ukraina sõdurite fotode ees. Foto: Olga Sošenko

Üheksa aastat sõda Ukrainas on olnud ohvriterohke. Sellest annab muu hulgas tunnistust Kiievis Püha Miikaeli katedraali juures asuv mälestussein, millelt leiab tuhandete oma riigi eest langenud sõdurite fotod. See on koht, kus neile avaldavad austust lähedased, sõbrad, pealinna väisavad kõrged riigitegelased ja teised külalised.

Mitukümmend meetrit pikale mälestusseinale ilmuvad iga päev üha uued ja uued fotod. Praegu kinnitavad neid sinna juba lähedased ise.

«See on minu isa,» ütles eile õhtul koos kaaslasega 72. üksiku Mustade zaporožlaste nimelise mehhaniseeritud brigaadi (ukraina k 72-га окрема механізована бригада імені Чорних Запорожців) kapteni Pavlo Pokõdko fotot mälestusseinale kleepinud Katerõna (20).

Kapten Pokõdko on üks tuhandetest Ukraina võitlejatest, kelle pildi leiab mälestusseinalt Kiievis. Foto: Olga Sošenko

Katerõna isa oli tankitõrje raketisüsteemide rühma komandör. Ta hukkus veidi rohkem kui kaks kuud tagasi Ida-Ukraina rindel Vuhledari all. 52. sünnipäevast lahutas ohvitseri 18 päeva.

Kapten Pokõdko sattus saatuslikul päeval ühes kaaslastega vaenlase tugeva suurtükitule alla. Mürsud tabasid ka nende üksuse staapi. Hukkus hulk Ukraina soldateid.

Rühmakomandör toimetati otsetule alt ühte metsatukka ja teda püüti sealt evakueerida, aga intensiivse tulistamise tõttu ei osutunud see paraku võimalikuks.

«Ta sõdis [Donbassis] alates 2020. aastast. Kaitses [täiemahulise sõja puhkedes] alguses Kiievit. Hiljem osales lahingutes Novoluhanskis, Bahmutis ning Vuhledaris. Viimase pooleteise aasta jooksul ei käinud ta kordagi kodus puhkusel,» rääkis Katerõna. Viimati nägi neiu oma isa põgusalt mullu novembris.

«Me ei uskunud kuni viimase hetkeni, et see [uudis isa surmast] on tõsi. Arvasime, et äkki on eksitus,» ütles Katerõna.

Ta lisas, et isa oli nende jaoks kõige tähtsam inimene maamunal. «Ta oli oluline mitte üksnes oma vanematele, vaid kogu meie perele. Ta oli pere toitja. Väga raske on temata,» rääkis Katerõna.