/nginx/o/2023/08/04/15498775t1h54ec.jpg)
Seistes silmitsi iganeva tehnika ja varustusega ning raskustega värvata uusi liikmeid, vajab Uus-Meremaa armee põhjalikku ümberkorraldust, teatas valitsus reedel.
Valitsus: Uus-Meremaa armee ei ole heas vormis
Vaikse ookeani lõunaosa riigi umbes 15 000-liikmeline kaitsevägi «ei ole heas vormis, et vastata tuleviku väljakutsetele», selgub peaminister Chris Hipkinsi ja kaitseminister Andrew Little'i koostatud ülevaatest.
Selle kohaselt on Uus-Meremaa armee loodud silmas pidades «suhteliselt heatahtlikku strateegilist keskkonda» kui et regiooni praegust keerulist olukorda, mida mõjutavad muu hulgas ka klimaatilised väljakutsed, ent mille põhirõhk langeb pingelisele strateegilisele võistlusele oma mõju kasvatamise üle Hiina ja lääneriikide vahel.
Little'i sõnul tuleb Uus-Meremaal investeerida lahingvõimelistesse üksustesse ning riik ei saa jääda lootma enda kaitse puhul geograafilisele kaugusele.
«Muudatused siseriiklikus ja rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas tähendavad, et ka meie reageerimisvõime ja valmisolek peavad muutuma,» ütles Little reedel ajakirjanikele. «Me peame olema valmis varustama end väljaõppinud isikkoosseisuga, tehnika ja materjalidega ning kohaste rahvusvaheliste sidemetega, selleks, et turvata meie oma kaitsevõimekust ja riiklikku julgeolekut.»
Viimasel ajal on muutunud üha valjemaks jutt Uus-Meremaa võimaliku rolli üle AUKUS-e alliansis, mis on märgiline ühendus Austraalia, Suurbritannia ja USA vahel, mille eesmärk on astuda jõuliselt vastu Hiina mõju kasvule Vaiksel ookeanil.
Uus-Meremaa on astunud ettevaatlikke samme seoses võimaliku kaasatusega sellesse ühendusse, lootes seeläbi vältida oma suurima kaubanduspartneri Pekingi väljavihastamist.
Ent juuli lõpus vihjas Hipkins, et Uus-Meremaa on «avatud vestlustele» võimaliku rolli üle teatud osaga paktist, mis ei rikuks riigi tuumarelvavaba staatust.
See tähendaks koostööd partneritega kaitsetehnoloogia vallas, mis puudutab küberjulgeolekut, tehisintellekti ja hüperhelikiirusel relvastust, kõike seda, mida kätkeb endas leppe niinimetatud «teine sammas».
Kuigi Uus-Meremaa strateegiadokument nimetab oma suhet Hiinaga «tähtsaks», sisaldab see ka tõdemust, mille kohaselt on Peking püüdnud suurendada oma mõju Vaiksel ookeanil «rohkem traditsiooniliste partnerite, nagu Uus-Meremaa ja Austraalia, arvelt».
Dokumendi kohaselt kasutab üha võimsamaks muutuv Hiina kõiki enda käsutuses olevaid riikliku võimu vahendeid viisidel, mis võivad kujutada endast väljakutset olemasolevatele rahvusvahelistele reeglitele ja normidele.
«Peking jätkab jõuliselt investeerimist oma sõjaväe kasvatamisse ja kaasajastamisse ning on üha enam võimeline näitama oma sõjalist ja poolsõjaväelist jõudu väljaspool oma vahetut piirkonda, sealhulgas üle kogu laiema India ja Vaikse ookeani territooriumi.»
Uus-Meremaa teatel püüab riik suurendada oma kohalolu Vaiksel ookeanil ning tõusta vabalt valitud partneriks Vaikse ookeani riikidele, aidates üles ehitada paindlikkust seoses julgeolekualaste ja klimaatiliste ohtudega, millega regioon silmitsi seisab.
Lisaks enda kaitsmisele vastutab Uus-Meremaa ka Tokelau, Cooki saarte ja Niue julgeoleku tagamise eest, kõik väikesed Vaikse ookeani mikroriigid. Ent Uus-Meremaa ainus ametlik liitlane on nende märksa suurem naaber Austraalia.