TAUST ⟩ Dnepri-äärne hiiurootslaste küla elab kuude kaupa pideva hirmu all

Zmijivka elanikud Maria Jurtšenko (vasakult), tema tütar Julia ja külavanem Mõkola Kurivtšak kohtusid Postimehega ja rääkisid Eestist pärit rannarootslaste järeltulijate elust ning saatusest sõja tingimustes ühes naaberkülas. Seegi asula pole jäänud suurtükitulest puutumata. Foto: Ain Liiva

Viimase üheksa kuu jooksul on olnud vaid mõni üksik päev, kui Vene väed pole pommitanud Eestimaalt pärit rannarootslaste asutatud Zmijivka küla (tuntud ka kui Gammalsvenskby). Viimase raketirünnaku tegid Vene väed külale eelmisel nädalavahetusel, kuid õnneks keegi külaelanikest selles ei hukkunud.

Vene armee tulistab Ukraina lõunaosas, Dnepri jõe ääres, 50 kilomeetri kaugusel Hersonist ülesvoolu asuvat Zmijivkat suurtükkidest ja miinipildujatest ning viskab pomme lennukitelt. «Mul pole õrna aimugi, miks nad nii teevad. Selles pole vähimatki loogikat,» vangutab starosta ehk külavanem Mõkola Kurivtšak (63) venelaste hävitustööd kirjeldades pead.

Alates eelmise aasta 11. novembrist, kui ukrainlased tõrjusid Vene väed Dnepri vasakule kaldale, on Zmijivkas hukkunud viis ja saanud viga kümmekond külaelanikku. Viimati tappis Vene armee lastud mürsk ühe külas elanud eaka naise juuli alguses.

Vene vägede positsioonid asuvad teisel pool Dneprit, külast kõigest viie-kuue kilomeetri kaugusel.