Skip to footer
Saada vihje
Tellijale

ARMUTU KOHTLEMINE Tuneesia jätab paremast tulevikust unistanud põgenikud tulikuuma kõrbesse hinge vaakuma

Keskpäeva väljakannatamatus kuumuses märkab Liibüa patrull Tuneesia piiri lähistel mustanahalist meest, kes on varisenud teadvusetult kokku punakaspruunile kõrbeliivale. Ta hingab vaevu ning piirivalvurid üritavad teda õrnalt, mõne üksiku huultele tilgutatud veepiisaga taas elule turgutada.

Mees on üks sadadest migrantidest, kes jõuavad iga päev Liibüasse, kuna Tuneesia julgeolekujõud on nad jätnud saatuse hoolde kõrbesse kahe riigi piirialal. Selleks ajaks, kui Sahara-tagusest Aafrikast pärit migrandid saabuvad Liibüa territooriumile, on nad enam kui 40-kraadises kuumuses vantsimise tõttu kurnatusest kokku kukkumas.

Liibüa piirivalvuritega päeva koos veetes on AFP ajakirjanikud tunnistajaks, kuidas ametnikud päästavad Tuneesia piirile jääva Sebkhat al-Magta soolajärve juurest asustamata piirkonnast sadakond meest ja naist.

Siis ilmuvad kuumuse tekitatud virvendavast uduvinest välja kuus inimkuju – järgmised kõrberännakult saabujad. Nad kõnelevad araabia keelt ja ütlevad, et tulid Tuneesiast.

Inimesed tulevad kahe- või kolmekaupa, vahel kümnete kaupa korraga. Mõned varisevad kokku.

Liibüa piirivalvurid räägivad AFP-le, et eelneva kahe nädala kestel on nad päästnud sadu inimesi, kelle Tuneesia võimud on hüljanud piirialale Al-Assah kanti, umbes 150 kilomeetri kaugusele pealinnast Tripolist.

Juuli hakul aeti hulgaliselt Sahara-tagustest Aafrika riikidest pärit põgenikke välja Tuneesia sadamalinnast Sfaxist, kuna tuneeslasest mehe elu nõudnud kohalike ja migrantide kokkupõrgete järel lahvatasid seal teravad rassipinged.

Vahistamine töökohal

Sudaanist pärit Haitham Yahiya räägib, et töötas pärast salaja läbi Nigeri ja Alžeeria Tuneesiasse jõudmist ühe aasta ehitustel. «Ma olin tööl, kui nad mu kinni võtsid ja siia tõid, alguses politseiautos ja siis [julgeolekujõudude] veokis. Siis jätsid nad mu maha ja käskisid minna Liibüasse,» jutustab mees pärast Al-Assah’sse jõudmist.

Sfaxi-lähedast rannikut Tuneesias eraldab Itaalia Lampedusa saarest kõigest 130 kilomeetrit. See on Põhja-Aafrika riigist teinud migrantidele ja asüülitaotlejatele ühe peamise lähtekoha, kust alustada ohtlikku merereisi loodetud parema elu suunas. Samal ajal on Euroopa liidrid pakkunud Tuneesiale raha, et viimane ohjaks tõhusamalt migrandivoolu.

Liibüa piirivalvur turgutab Al-Assah’ lähistel läbi kõrbe Tuneesiast saabunud migranti

Inimõigusühenduse Human Rights Watch andmeil sundisid Tuneesia julgeolekujõud juulis kuni 1200 mustanahalist aafriklast kõrbestele piirialadel Liibüa ja Alžeeria külje all.

Juuli keskel teatas Tuneesia Punane Poolkuu, et on pakkunud peavaru vähemalt 630 migrandile, kes olid pärast 3. juulit toodud Ras Ajdiri, mis jääb Al-Assah’st umbes 40 kilomeetri kaugusele põhja.

Mõne päevaga vestles AFP Ras Ajdiris aga sadade migrantidega, kes olid jätkuvalt piiriäärses puhvertsoonis lõksus. Nemadki kinnitasid, et sinna olid neid sundinud Tuneesia julgeolekujõud. Ras Ajdiri ajutises laagris oli 350 inimest, nende seas 65 last ja 12 rasedat naist.

«Elamistingimused on väga problemaatilised,» ütles AFP-le abitöötaja, kelle sõnul ei saa inimesed sinna pikemaks ajaks jääda, kuna puuduvad tualetid, veemahutid ja ka elamud, mis päriselt varju pakuks.

Samal ajal saabub Al-Assah’sse üha enam vaevu teadvusel migrante, neist paljudel varba otsas vaid sandaalid.

Inimesed tulevad kahe- või kolmekaupa, vahel kümnete kaupa korraga. Mõned varisevad kokku. Liibüa piirivalvurid hoiavad veepudeleid nende januste suude kohal.

Arvestades saabujate suurt hulka, patrullivad armee alla kuuluva piirivalve 19. pataljoni ja Sahara immigratsiooniga võitleva üksuse liikmed piirkonnas iga päev. «Me oleme Liibüa ja Tuneesia eraldusjoonel ning näeme iga päev, kuidas saabub üha enam ja enam migrante,» ütleb 19. pataljoni pressiesindaja Ali Wali.

Tema sõnul anti AFP ajakirjanikele luba üksusega koos patrullida ennekõike seetõttu, et vaigistada Tuneesia väiteid, justkui oleks Liibüa kogu probleemi välja mõelnud ja tooks ise migrante piirialale.

Patrulli valvatav ala katab 15 kilomeetrit Al-Assah’ ümbruses. Wali sõnul leiavad nad sealt sõltuvalt päevast 150, 200 või 350 inimest, vahel aga lausa 400 või 500 ebakorrapäraselt saabunud migranti.

Päeval, kui ajakirjanikud on piiril, jõuab Liibüasse 110 inimest, neist kaks naist. Inimeste väitel peaks seltskonnas olema veel kaks migranti. Üks sõduritest püüab neid binokliga üles leida.

Vähemalt 25 surnut

ÜRO ametid kirjeldasid hiljutises avalduses migrantide, põgenike ja varjupaigataotlejate olukorda Tuneesia piirialadel jätkuva tragöödiana.

«Nad on kõrbes lõksus, seisavad silmitsi äärmise kuumusega ning neil puudub juurdepääs peavarjule, toidule ja veele. Elutähtsa ja elupäästva humanitaarabi pakkumine on hädavajalik seni, kuni leitakse kiired ja humaansed lahendused,» teatas mitu ametit üheskoos.

ÜRO on varasemates raportites kritiseerinud teravalt ka vägivalda, mida Liibüa võimud kasutava 600 000 migrandi vastu, kes on riigis kinni peetud ja keda hoitakse valdavalt laagrites.

Tripoli valitsuse sõnul ei nõustu nad Tuneesiast saabuvate migrantide n-ö ümberasustamisega oma aladele.

Aafrika migrandid augusti alguses Liibüa-Tuneesia piirialal

Migrandid sama ajal jõuavad Liibüasse kogemata: nad kõnnivad enda sõnul lihtsalt selles suunas, kuhu Tuneesia julgeolekujõud neil käsivad minna.

Ajal, mil kogu Vahemere piirkond kannatab lämmatava kuumalaine käes, on osa kõrbesse viidutest, nende seas Alexander Unche Okole, kõndinud kaks päeva ilma toidu ja veeta.

Nigeeriast pärit 41-aastane Okole saabus enda sõnul Tuneesiasse Alžeeria linna Debdebi kaudu, mis järel oli ta mõnda aega pealinnas Tunises, kuni sealne politsei ta kinni võttis. «Nad vahistasid mu tänaval ja tõid mu siis lõunasse Sahara kõrbesse,» räägib ta.

Ta näitab ka lõhutud ekraaniga mobiiltelefoni – mehe sõnul on see tuneeslaste kätetöö. «Jumala armust päästsid liibüalased mu,» lisab Okole.

Tema pääses katsumusest eluga, kuid kõigil pole sedavõrd vedanud.

Wali sõnul leidsid piirivalvurid päev enne ajakirjanike külaskäiku kaks surnukeha, mõni päev varem olid nad leidnud viis laipa, nende seas naine ja tema sülelaps. Sellele eelneval nädalal leiti samuti viis hukkunut.

«Kuidas nad peaksidki ellu jääma? Kuumus, vett pole ning kaks-kolm päeva kestev marssimine?» küsib Wali.

Liibüa abiühenduste andmeil on alates juulist saanud kõrbes surma vähemalt veerandsada migranti.

Kommentaarid
Tagasi üles