VENE-GRUUSIA SÕDA 15 ⟩ Giga Bokeria: vabadus on väärt, et tema eest võidelda

Erakonna Euroopa Gruusia juht Giorgi Bokeria erakonna kontori ees Thbilisis. FOTO: Teele Toova Foto: Teele Toova

Gruusia mõjukas opositsiooni­poliitik, parem­tsentristliku erakonna Euroopa Gruusia juht Giorgi Bokeria (51) viibis 2008. aasta suvel riigis puhkenud sõja ajal välismaal. Toonane asevälisminister katkestas kohe puhkuse ja naasis kodumaale, olles sõjas Venemaa, Lõuna-Osseetia ja Abhaasia vägedega valmis kõige hullemaks.

Nädalapäevad väldanud verevalamine lõppes välispartnerite sekkudes ning Bokeria kinnitusel oli selles kaalukas roll koos teiste riigijuhtidega Thbilisisse toetust avaldama tulnud Eesti presidendil Toomas Hendrik Ilvesel.

Millisena te 15 aasta taguseid sündmusi mäletate?

Kui Venemaa alustas mullu täiemahulist sissetungi Ukrainasse ja agressori väed liikusid Kiievi peale, tuli siin jutuks, milline õhkkond ja meeleolu meil valitses, kui Vene väed hõivasid 2008. aasta augustis Gori ja jõudsid sisuliselt pooletunnise sõidu kaugusele Thbilisist.

Kõige keerulisem oli seda aega meenutades tunne, et võib korduda 1921. aasta (kui Nõukogude Venemaa okupeeris Gruusia ja liitis selle 1922 Nõukogude Liiduga – M. M.), mis on tõenäoliselt kõige keerulisem lehekülg meie uuemas ajaloos. Erinevalt Eestist jõudis meie noor demokraatlik vabariik toona kesta ainult kolm aastat.

Kui Eestis, Leedus ja Lätis kasvas terve põlvkond üles iseseisvas Euroopa riigis ja teid okupeeriti hiljem, maksime meie selle tragöödia eest mitte üksnes kangelaslikus võitluses langenud sõdurite elude, vaid ka hilisemate repressioonide hinnaga. Meenutagem siinkohal 1924. aasta mässu nõukogude võimu vastu. Anneksiooni ja okupatsiooni tõttu pidid terved meie põlvkonnad elama tõelises põrgus, mida see kurjuse impeerium endast kujutas.

Nii et seda kõike meenutades valdavad mind rasked tunded.

Tollase sõja puhkedes ei viibinud te Gruusias.

Olin Itaalias, kui sain teada, et Vene väed alustasid 7. augusti varahommikul sõjategevust. Hakkasin kohe tegutsema ja lendu otsima. Kõik lennukompaniid lõpetasid kohe oma reisid, jäänud oli üksnes Turkish Airways. Mul vedas, pääsesin koos paljude sõpradega ühele viimastest lendudest, mis maandus Thbilisis 8. augusti hilisõhtul.

Olukord riigis oli sel hetkel väga raske, sest meie õhutõrje töötas juba võimete piiril. Veel keerulisemaks muutus seis 10. augusti õhtul, mil venelased murdsid läbi esimesest kaitseliinist. Järgmisel päeval murdsid nad läbi teise kaitseliini ja jõudsid maanteele (umbes 30 km kaugusel pealinnast – M. M.). Samal ajal käis juba arutelu võimaluse üle jagada tavakodanikele kätte relvad.

Kui poleks järgnenud Ameerika Ühendriikide presidendi George Bushi sõjategevust aeglustanud pöördumist ning presidentide – sealhulgas Eesti presidendi – visiiti, oleksime olnud ilmselt sunnitud sellise traagilise sammu astuma. See oleks tähendanud palju ohvreid ja verd vabaduse nimel.

Minu jaoks oli meie tõeliste sõprade, kelle hulka kuulub Eesti, sekkumine võtmehetk. See oli omamoodi kergendus, sest aitas vältida mastaapset tragöödiat – veresauna ja riigipööret, nagu oli 1921. aastal.

Tõsi, ma olin siis noorem ja suutsin sel ajal sündmusi paremini vastu võtta kui nüüd. Aga mäletan ka Gruusia-Abhaasia sõja ajal 1993. aastal Suhhumi langemist genotsiidi sooritanud Vene vägede ja nende marionettide kätte. Hukkus palju inimesi, olin siis ajakirjanikuna seal.

Hilisem Gruusia president Eduard Ševardnadze oli lõpuks sunnitud – ma ei õigusta seda sammu – kirjutama SRÜsse astumisega sisuliselt alla poliitilisele kapitulatsioonile. Mis oli aga veel tähelepanuväärsem: võtmepositsioonidele ehk julgeoleku- ja siseministri kohale määrati tol ajal Venemaa residendid. Nii sai siseministriks KGB ohvitser, praegu Venemaal elav Igor Giorgadze.