:format(webp)/nginx/o/2017/06/09/6766001t1h8338.jpg)
/nginx/o/2023/08/28/15554439t1hc279.jpg)
Jutud Aasia sajandist on tugevalt liialdatud, nagu näitas ka äsja lõppenud BRICSi ajalooliseks kuulutatud tippkohtumine – ühenduse laienemine võiks olla tugevnemise näitaja, kuid praegusel juhul kukub välja pigem vastupidi.
Seda väljendit, et 21. sajand peaks saama Aasia või veel täpsemalt Hiina sajandiks, on kuulnud ilmselt igaüks. Seda kuvandit on tagant tõuganud eelkõige Hiina ise, kuid sajand on juba veerandi peal ning seda Aasia-kesksust pole ikka veel kuskilt näha.
Hiina valitud sotsiaalmajanduslik mudel alates demograafiast kuni totalitaarse ühiskonnakorralduseni on paraku loonud olukorra, kus jääb puudu peamistest arengu taganttõukajatest: vabadusest ja innovatsioonist. Mittevabades ühiskondades takerdub loovus ja nendest kipuvad põgenema nii ajud kui raha. Hiinast lahkus eelmisel aastal üle 10 000 miljonäri ning sel aastal lahkub hinnanguliselt 13 500.
Vähese tõhususega kopeerimine
Innovatsioonipuudust on seni aidanud kompenseerida suhteliselt edukas kopeerimine, läänes tekkinud ideede ülevõtmine. Nii paradoksaalne kui see ka pole, siis isegi kõnealune ühendus BRICS – mida tajutakse lääne- ja eelkõige USA-vastasena – on USAs väljamõeldud globalistliku projekti veidi mannetu ülevõtmise katse.
Idee koondnimetusega BRIC (tol hetkel Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina) on tõepoolest välja mõeldud sellises USA investeerimispangas nagu Goldman Sachs alles üsna hiljuti, aastal 2001. Kui tahaks kohalikku ärevushoogude all kannatavat publikut irriteerida, võiks seda veel ka nimetada «liberaalseks» agendaks, kuid see viiks fookuse väga kaugele soovitust.
Politoloogilisest vaatevinklist on see suurepärane näide identiteediehitusest, kus alguses täiesti tühiteoreetiline sirkliring kaardil hakkab piisava kordamise järel elama oma elu ja täituma üha uute detailidega, antud hetkel liikmetega.
Alguses liitus viiendana Lõuna-Aafrika Vabariik, nüüd toimus sellessamas riigis ühenduse tippkohtumine, mille käigus võeti vastu veel kuus riiki. Väidetavalt olla õhinal liituda soovijaid olnud enam kui 40, kellest üle 20 on juba ka avalduse esitanud, kuid vastu võeti siiski ainult kuus. Ehk siis rohkem, kui oli liikmeid seni.
BRICS on hajali ning ülilõtv ühendus, mille sisemine probleem on kahe suure ehk Hiina ja India omavaheline leppimatu erimeelsus.
Kõik oleks välisel vaatlusel justkui korras ja kulgeks plaanide järgi – n-ö manduva lääne klubide (eelkõige ELi ja NATO) kõrvale tekib uus, konkureeriv klubi, mis peaks näitama multipolaarse maailma tugevnemist unipolaarse (USA-keskse) maailma alternatiivina.
Ainult et nagu ikka, peitub asi detailides. BRICS ei ole kuidagimoodi sisulisem või siduvam ühendus, kui on müriaad seniseid kõneklubisid. On olemas temaatilisi klubisid, näiteks naftariikide ühendus OPEC, mille taga on selge ja arusaadav idee. On olemas regionaalseid, nagu näiteks ASEAN Kagu-Aasias, ja mõningaste mööndustega on ka selle puhul enam-vähem arusaadav, mis ideid arutatakse.
Võrdlus annab selguse
BRICS on aga hajali ning ülilõtv ühendus, mille põhiline sisemine probleem on kahe suure ehk Hiina ja India omavaheline leppimatu erimeelsus. Läinudnädalase kohtumise eel oli kõige huvitavam küsimus, kumma agenda peale jääb. Hiina soovis kiiret ja maksimaalset laienemist oma mõjuvõimu kasvatamiseks; Indiale oli see soov vastumeelne. Venemaa oli taas kord Hiinaga ühes paadis (soov saada lisahoobasid nn arenguriikide mõjutamiseks ÜROs), Brasiilia ja Lõuna-Aafrika pigem Indiaga ühes mõtteruumis (rõhk omaeneste majanduste edendamisel, mitte geopoliitilistel ambitsioonidel).
Tulemus ehk kuue uue riigi – Egiptuse, Iraani, Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraatide, Argentina ja Etioopia – liitumise heakskiitmine on omamoodi mõõdukas kompromiss kahe koolkonna vahel. Kuid ühenduse sisu, eesmärgi ja selle saavutamise vahendid ei muutu sellest kuidagi selgemaks. Ainuke kandev idee – rahvusvahelise kaubanduse dedollariseerimine – ei saa selle liitumise abil kuidagi kandvamaks, kui vaatame seniseid suuri tendentse (vähemalt SWIFT-süsteemis liikuvate maksete hulgas on USA dollar ja euro siiani absoluutse dominandi rollis).
Läänevastane õhin kui tõukejõud ja Hiina senise majanduskasvu virvatuled kui tõmbejõud on mõistagi arusaadavad, kuid ei muuda seda konkreetset ühendust kuidagi sisukamaks, nagu ei aita sellele kaasa ka laienemine. Miks? Võrreldes lääne klubidega puuduvad siin igasugused arusaadavad kriteeriumid. Kuna võrdlus ELi ja NATO laienemistega on ilmselt arusaadavaim, ei ole nende kummagi puhul ka laienemise järel vajadust muuta ühenduse nime – klubide olemus sellest ei muutu. Kuidas aga nimetada seni selgelt viie riigi nimetusest tuletatud klubi?
Seega kordan oma algset teesi: lääne klubide ja ideede kopeerimine ei ole kuigi edukas võte, tagamaks enda edulugu, ammugi siis toestamaks nn Hiina sajandi legendi.