:format(webp)/nginx/o/2023/09/01/15561687t1h9652.jpg)
Viimased kuus aastat tõi Wagneri surnud pealik Aafrika mässulisi ja putšiste Venemaale lähemale, ent nüüd ootab ees muutuste aeg, vahendas briti nädalakiri The Economist eile.
Pärast Jevgeni Prigožini surma on Wagneri Aafrika-ettevõtmiste tulevik ebaselge, ent mõned märgid on õhus.
Praegu paistab The Economisti hinnangul, et Kreml ei taha Wagneri vallutustest Aafrikas loobuda, püüab kontrolli säilitada ja Wagneri kliente rahustada.
Kui ei suudeta aga jätkata Prigožinile loomuomases agressiivses, muutlikus ja kuritegelikus stiilis asjaajamist, siis ei pruugi Wagneri endise juhi ehitatud partnerlussuhted püsida.
Aafrikas püüdis Wagner kindlustada oma püsiva mõjuvõimu umbes kümnes riigis, kuid tegelikult on tal otsustav tulipunkt vaid neljas.
Kesk-Aafrika Vabariik
Kesk-Aafrika Vabariigis pakub Wagner presidendile turvateenust ja nõustab riiki julgeolekuküsimustes, juhtides presidendi pealinnast Banguinist väljaspool tegutsevaid sõjalisi rühmitusi. Teenuste eest tasutakse wagnerlastele teemandiäris ja teistes ettevõtmistes osaluse tagamisega.
Päev pärast Jevgeni Prigožini surma vältis Kesk-Aafrika Vabariigi presidendi nõunik Fidèle Gouandjika ametlikku leinarõivastust. Ta kandis The Economisti ajakirjanikuga kohtudes sõjaväesaapaid, rohelisi pükse ja T-särki, millel oli kiri: «Je suis Wagner (ma olen Wagner – toim).»
«Prigožin on meie kangelane. Me ei unusta teda,» selgitas Gouandjika, lisades, et side Venemaa ja Kesk-Aafrika Vabariigi vahel on tugev ja püsib, sest Venemaa on riiki väga palju toetanud ja teeb seda ka edaspidi.
Wagnerlased liiguvad Kesk-Aafrikas ringi samamoodi nagu varem, joovad ja neid on ka pealinna linnapildis jätkuvalt hästi näha. Kohalikud Vene rahastusega meediaväljaanded pole isegi Wagneri juhi surmast teatanud. Küll aga on märke, et Wagneri osalust soovitakse vaikselt kärpida.
«Venemaa leiab kergesti juhi, kes jätkaks Prigožini suurejoonelist tööd,» ütles ka Gouandjika.
Sudaan
Teine olulisem Wagneri mõjuala on Sudaanis, kus Wagner on varustanud relvadega Sudaani regulaararmee vastu võidelnud kiirreageerimisjõude (RSF). Tegemist on poolsõjaväelise mässuliste rühmitusega, mis sai alguse 2000. aastatel Darfuris ja mis on hoidnud Sudaani kodusõjas, kirjutas The Economist.
Ameerika Ühendriigi ametnike hinnangul on Wagner saanud kiirreageerimisjõude relvastada kulla eest.
«See on olnud vastastikku kasulik ja loomulik suhe kahe sarnase metsistunud organisatsiooni vahel,» kirjeldas toiminut The Economistile Sudaani analüütik Kholood Khair.
Nii Wagner kui RSF muutusid riiklikult toetatud bandiitide jõukudest riiki ähvardavateks putšistideks, viitas The Economist.
«Prigožin astus tegelikult Hemedti jälgedes,» selgitas Poola rahvusvaheliste suhete instituudi ekspert Jędrzej Czerep, vihjates RSFi juhi Muhammad Hamdan Dagalo tuntumale hüüdnimele.
On märke, et Kreml muretseb, et Wagner on kaevanud end Sudaanis RSFiga koostööd tehes liiga sügavale ning ilma Prigožinita ei pruugi Moskva tahta ennast selles ebastabiilses piirkonnas ja kodusõjas määrida, mis ennustab ettevaatlikumat strateegiat.
Moskvas toimuvad kohtumised RSFi vastaspoolel istuvate isikutega ja Kreml rihib siin tõenäoliselt pigem regulaararmee kontrollitud piirkonnale, soovides Punasel merel asuvat mereväebaasi, viitas The Economist.
Liibüa
Erinevalt Sudaanist ei taha Moskva Liibüas mitte grammikestki Prigožini kättevõidetud asendist ära anda. Wagner võitles aastaid sõjapealik Khalifa Haftari kõrval, kelle Liibüa rahvusarmee püüdis 2019. aastal vallutada pealinna Tripolit. Pärast Haftari läbikukkumist seal jäid wagnerlased ametisse Haftari kontrollitud sõjaväebaasidesse ja naftapuurtornidesse.
Kreml on juba andnud märku, et soovib seda suhet säilitada. Päev enne Prigožini surma kohtus Haftar Venemaa asekaitseministri Junus-Bek Jevkuroviga. See näitas hästi, kuidas Haftar saab jätkuvalt Venemaa toetust nautida, vahendas The Economist.
Venemaa peab Liibüat tõenäoliselt oma tugipunktiks, mis toetab tal erinevate Aafrika-operatsioonide korraldamist, pakub sadama Vahemerele ja toetab Venemaa naftatarneid.
Mali
Malis on Wagner peaaegu kaks aastat võidelnud koos valitseva huntaga džihadistide vastu. Satelliidipildid näitasid ka, et wagnerlaste baas Malis laienes Prigožini ebaõnnestunud mässu järel.
Piirkonnal silma peal hoidvad sõjaanalüütikud on viimasel ajal täheldanud Süüria ja Mali vaheliste lendude arvu suurenemist. Varem kasutas Wagner seda lennukoridori ka selleks, et varustada Vene hävitajaid.
Kui kaugele Venemaa Mali toetamiseks läheb, on aga lahtine. Eelmisel aastal kasvas Malis tohutult vägivald, sama trend on Mali naabruses sõjalised riigipöörded üle elanud Burkina Fasos ja Nigeris.
See aasta võib olla veelgi laastavam, sest ÜRO hakkab end piirkonnast välja tõmbama. Prantsusmaa on otsustanud pärast Wagneri saabumist lõpetada piirkonnas peaaegu kümme aastat kestnud missiooni.
Hunta võib Wagnerit kasutada ka muude vaenlaste kui džihadistide vastu võitlemiseks. Selle kuu alguses ähvardas üks Mali põhjaosas asuv mässuliste rühmitus, et Mali armee ja Wagneri väed ründavad prantslasi ja ÜROd, tõi esile The Economist.
Kuigi Kreml soovib justkui innukalt Aafrika liitlastele kinnitada, et ta ei jäta neid hätta, siis sõnades kutsutakse ka selles piirkonnas vägivalda ohjeldama.
Kui lõpuks Aafrika kliendid paluvad Kremlilt ametlikku tuge, võib Ukrainas niigi raskustes olevatel Venemaa relvajõududel olla raske seda pakkuda. Kokkulepped Wagneri ja Venemaa armee vahel muutuvad päev-päevalt üha ebakindlamaks.
Pikemas perspektiivis on Prigožinit, kes tundis end Aafrikas nagu kala vees, tõenäoliselt ikkagi raske asendada.