Pisut enam kui sajand tagasi asutasid need «patriootlikud kangelased» just selles hoones maailma suurima ja mõjuvõimsaima poliitilise ühenduse – Hiina Kommunistliku Partei. Praegune kultuspaik asus toona Prantsuse kvartalis ning revolutsiooni liidritest vaid vähesed elasid nii kaua, et näha oma silmaga Hiina Rahvavabariigi rajamist 1949. aastal.
Kui neile antaks võimalus sündida aga uuesti tänapäeval, oleks nad ilmselt üllatunud, avastades, et piirkonda ei kontrolli enam mitte Prantsusmaa, vaid Hiina ning industriaalstiilis ümbruskond on täis restorane, baare ja luksuslikke ostukeskusi, kuhu edevad inimesed kogunevad lõbutsema. Kõik on laitmatu, automatiseeritud, moodne. Justkui näidis kommunistliku partei rajajate põlatud kapitalismi triumfist võimsas ja sõltumatus Hiinas, mis pole enam võõrjõudude meelevallas.
Riik on saanud sajandiga täiesti uue ilme. Tõsi, Hiinal on palju eri palgeid, nagu on neid ka Ameerika Ühendriikidel ja Euroopal. Ühte neist paljudest Hiina paletest väljendab avangardistlik, õitsev ja üleelusuurune idarannik.