:format(webp)/nginx/o/2018/02/21/7608039t1h5632.jpg)
/nginx/o/2023/09/05/15571918t1h092d.jpg)
Kui mehed, kes 1921. aastal rüüpasid 14 teetassist, mis on pandud välja puidust lauale Shanghai kunagisel Prantsuse haldusterritooriumil aadressil Vana Põhja-Chengdu tee 30 asuvas majas, astuks praegu välja tänavale, oleks nad ilmselt äärmiselt segaduses.
Pisut enam kui sajand tagasi asutasid need «patriootlikud kangelased» just selles hoones maailma suurima ja mõjuvõimsaima poliitilise ühenduse – Hiina Kommunistliku Partei. Praegune kultuspaik asus toona Prantsuse kvartalis ning revolutsiooni liidritest vaid vähesed elasid nii kaua, et näha oma silmaga Hiina Rahvavabariigi rajamist 1949. aastal.
Kui neile antaks võimalus sündida aga uuesti tänapäeval, oleks nad ilmselt üllatunud, avastades, et piirkonda ei kontrolli enam mitte Prantsusmaa, vaid Hiina ning industriaalstiilis ümbruskond on täis restorane, baare ja luksuslikke ostukeskusi, kuhu edevad inimesed kogunevad lõbutsema. Kõik on laitmatu, automatiseeritud, moodne. Justkui näidis kommunistliku partei rajajate põlatud kapitalismi triumfist võimsas ja sõltumatus Hiinas, mis pole enam võõrjõudude meelevallas.
/nginx/o/2023/09/05/15571924t1ha74e.jpg)
Riik on saanud sajandiga täiesti uue ilme. Tõsi, Hiinal on palju eri palgeid, nagu on neid ka Ameerika Ühendriikidel ja Euroopal. Ühte neist paljudest Hiina paletest väljendab avangardistlik, õitsev ja üleelusuurune idarannik.
Huangpu jõe idakallas, kus praegu paikneb Pudongi finantspiirkond oma 22. sajandisse kippuvate pilvelõhkujatega, oli veel 50 aastat tagasi riisipõld, kuhu pääses ainult paadiga. Jõukas Hiinas on läikivad kortermajad pühkinud suurlinnades minema vanad hutong’id – tillukeste majade ja ühissaunadega slummid. Areng ja turg on muutnud traditsioone.
«Hiina kaotab oma olemust,» lausub meie taksojuht pealinnas Pekingis. Tema jutust pole võimalik aru saada, kas tegemist on kurtmisega või mitte.
/nginx/o/2023/09/05/15571919t1hcecf.jpg)
Suurim muutus Hiinas on olnud aga ideoloogiline. Mao Zedongi Hiina majandussüsteemist ning tema suurest hüppest ja sellele järgnenud kultuurirevolutsioonist, mille keskmes oli kollektiivne põllumajandus ja ortodoksne kommunistlik ideoloogia, pole enam kuigi palju alles. Mao soovis oma taasharimisprogrammidega juurida Hiinast välja kõik kapitalismi jäljed. Tema järeltulija Deng Xiaoping päris selle tagajärjel väga vaese riigi ja asus Suure Tüürimehe tööd lammutama, jättes alles vaid kesta.
Kommunistliku režiimi, mis nüüdse presidendi Xi Jinpingi kõnepruugis on saanud tiitli «Hiina eripäradega sotsialism», pakutav sotsiaalne kaitse kahvatub Euroopa sotsiaalprogrammide kõrval. Kommunism propageerib samas klassivõitlust ja sotsiaalset võrdsust.
Hiina on riik, millel on kapitalistlik eesnimi ja kommunistlik perekonnanimi.
Xi’an Shi elanik Huan
«Hiina on viimasel kahel kümnendil kogenud kiiret majanduskasvu ja on vaesuse väljajuurimise veerel. Samas on alates 1980. aastate algusest saadik kasvanud kiiresti ebavõrdsus, mille tagajärjel on Hiina üks maailma kõige ebavõrdsemaid riike,» märgib Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) oma 2018. aasta raportis.
Kas see tähendab, et just Hiina tagab globaalselt kapitalismi kindlustamise ning demokraatia lüüasaamise? See oleks igal juhul geopoliitiline pööre, mida veel mõne aastakümne eest poleks osatud ette näha.
Sotsialism või Hiina eripäradega kapitalism?
«Hiina on riik, millel on kapitalistlik eesnimi ja kommunistlik perekonnanimi. Endine president Deng Xiaoping ütles: «Pole vahet, kas kass on must või valge, peaasi, et ta hiiri püüab.» See on riigi ideoloogia,» räägib riigi keskosas Xi’an Shi linnas elav Huan, püüdes selgitada, kuidas ta oma peret ülal peab.
«Mitte keegi ei usu seda. Mu onud ja vanaema ütlevad, et see on farss. Siin pole enam kommunismi või sotsiaalset riiki. Kõik eluks vajalik maksab palju,» ütleb üks mees, keda kohtame Shanghais Hiina Kommunistliku Partei muuseumis.
/nginx/o/2023/09/05/15571920t1h5282.jpg)
Kas Hiina ajab siis sotsialistlikku poliitikat või Hiina eripäradega kapitalistlikku poliitikat? «Minu arvates praktiseerib Hiina sotsialismi, millele on Hiina eripärad,» leiab Bruegeli mõttekoja analüütik ja investeerimispanga Natixis Aasia peaökonomist Alicia García Herrero. «Riik domineerib erasektori üle ja see on sotsialistlik pool. Eripärad tulenevad asjaolust, et võrreldes Nõukogude Liiduga pole kodanikel riiklikku hoolekannet. See tekitab palju lihtsama mudeli kui Nõukogude oma.»
Kui kas pole erafirmade kontrollimine pigem lihtsalt autoritaarsele riigile omane joon, sest fašistlikud jõud kippusid seda tegema sotsialistlikest isegi enam? «Võimalik, kuid kindlasti teeb seda sotsialism. Mina usun, et fundamentaalne erinevus on, et autoritaarne režiim valib parima viisi võimul püsimiseks. Riigil on kogu võim erasektori ja kodanike üle, kuid ilma kohustusteta,» ütleb García Herrero.
/nginx/o/2023/09/05/15571922t1h265d.jpg)
Pekingi režiimi mõistmine on oluline, et saada aru sellega kaasnevatest globaalsetest mõjudest. Neomaoistiks peetav Xi kavatseb naasta sotsialismi rajale ning superjõududel on komme oma mudelit teistele peale suruda. Kui Hiina peaks võitma võistluse maailma liidrikoha nimel, võib juhtuda kaks asja: kapitalism koondub vabakaubanduse lipu alla, kuid võimalik, et riiklik kontroll erasektori üle kasvab, samas kui demokraatlikud riigid muutuvad nõrgemaks.
Loomulikult võib Hiina mudel teha lõpu demokraatiale. Kuid eelkõige nende pakutava narratiivi ja teisitimõtlemise puudumisest tuleneva tugevuse, mitte nende mudeli tõttu.
Bruegeli mõttekoja analüütik ja investeerimispanga Natixis Aasia peaökonomist Alicia García Herrero
Liidreid kiputakse ikka järele ahvima. Kui uue superjõu käsi käib autoritaarsust kapitalismiga segavas süsteemis hästi, siis miks peaksid ülejäänud soovima säilitada rahva häältest sõltumist, kui see pole kasumlik? Kas vaba olemise nimel? Ja mida üldse tähendab vaba olemine? Söömist, hääletamist, maja omamist, vaba arvamust?
«Loomulikult võib Hiina mudel teha lõpu demokraatiale. Kuid eelkõige nende pakutava narratiivi ja teisitimõtlemise puudumisest tuleneva tugevuse, mitte nende mudeli tõttu. Mudel on suhteliselt jätkusuutmatu. Ja seda mitte kulutuste tõttu tervishoiule, haridusele või pensionitele, sest need pole väga suured, vaid riikliku rahastuse tõttu ettevõtete subsideerimisele ning poliitilis-sõjaliste kulutuste tõttu. See on hiiglaslik kuluartikkel, mis on ajanud riigivõla 100 protsendile SKTst,» räägib García Herrero.
/nginx/o/2023/09/05/15571923t1h29cb.jpg)
Asjatundja sõnul on tegemist omamoodi võistlusega. «See on justkui malematš. Kui Hiina teeb esimesena demokraatiale lõpu, siis see mudel, ükskõik kui jätkusuutmatus see ka poleks, muutub jätkusuutlikuks tänu sellele, et Hiina kontrollib maailma, nagu juhtus USA ja nende ligipääsuga ressurssidele. Kuid ehk elavad demokraatlikud maad Hiina mudeli üle – sõltumata narratiivist on see üsna jätkusuutmatu. Sellega kaasneb hiiglaslik riiklik kulutamine, elanikkond vananeb ja on vähem tootlik, pole enam kasvu ja võlga on raskem kanda. Tegime Bruegelis raporti pealkirjaga «Kas Hiina kasv suudab trotsida gravitatsiooni?». Vastus on ei. Kasv hakkab pidurduma. Küsimus on, kes suudab rohkem vastu pidada, kas demokraatlikud maad või Hiina,» selgitab analüütik.
Hiina mudelit aitab säilitada ühiskonna vastupanuvõime, aga seegi, et puudub vabadus väljendada rahulolematust. Kui lääne ühiskonnas on üksjagu vihaseid inimesi, kelle elukvaliteet on viimastel aastatel alla käinud, siis Hiinas on protsess pigem vastupidine.
Hiinlastele piisab sellest, kui neil on olemas katus ja toit. Me pole prantslased, kes avaldavad kõige peale meelt.
Pekingi elanik Fan
«Hiinlastele piisab sellest, kui neil on olemas katus ja toit. Me pole prantslased, kes avaldavad kõige peale meelt. Hiinas on kombeks mõelda, et Euroopas toidab valitsus inimesi, kuid Hiinas sa ei söö, kui sa ei tööta. Sisserändajad ei tule siia, sest keegi ei anna neile süüa. Isegi vangid peavad süüa saamiseks tööd tegema,» ütleb Pekingi elanik Fan. Kas see tähendab, et Euroopa on siis Hiinast sotsialistlikum? «Võib-olla,» naerab mees. «Kuid president Xi on rahva president ja ta tahab mõningaid asju muuta.»
Ravi vaid neile, kes maksavad
«Kõik me Hiinas maksame osa oma palgast tervishoiufondi. Kui sa lähed haiglasse, kontrollitakse, kas sul on see fond, ning nad hoolitsevad sinu eest, kuni see saab tühjaks. Siis pead sa maksma ülejäänu eest. Nad nõuavad, et sa maksaks enne ravi saamist,» räägib üks Pekingi elanik. Ja kui raha pole, siis sind ei ravita, nagu USAs? «Nii need asjad on. Sa maksad ette või nad ei tegele sinuga. Riik maksab 70 protsendi ulatuses ravimite eest, kui need on Hiina omad. Kui ravimid on imporditud, maksab kodanik sada protsenti.»
Xi’an Shi elanik lisab omalt poolt: «Tegu on äriga. Alla 1200 jüaani (150 euro) maksad sa haiglas kõik ise. Üle selle maksab riik 70 protsenti ja kodanik 30 protsenti. Sa võid surra haiglauksel nagu Ameerikas.»
«Sul on minimaalne kaitse ja kõik, mis tuleb sellele lisaks, sealhulgas operatsioon, tuleb kinni maksta, isegi ravimid,» toob välja ka García Herrero.
/nginx/o/2023/09/05/15571921t1hf788.jpg)
Analüütiku kolleegide edastatud raporti järgi on ametlikel andmeil Hiinas tervisekindlustusega kaetud 94,6 protsenti elanikkonnast. Tervisekindlustust on kaht tüüpi: ühte pakutakse tööl käivatele inimestele ja teise eest hoolitsevad inimesed ise.
Umbes 354 miljonit inimest käib töötaja ravikindlustusskeemi alla. «See pakub ulatuslikku kaitset, hüvitades 75–90 protsenti ambulatoorravi kuludest ja 90–99 protsenti statsionaarravi kuludest. See nõuab siiski märkimisväärset panust palgast, umbes kümmet protsenti, seejuures kuus protsenti maksab tööandja ja ülejäänud neli protsenti töötaja,» seisab raportis.
Umbes miljardit inimest kaitsev isiklik tervisekindlustus eeldab väiksemat panust, kuid pakub ka pisut kehvemat hüvitist: see katab 50–55 protsenti ambulatoorse ravi kuludest ja 70–90 protsenti statsionaarravi kuludest.
Lisaks omaosalusele käivad kindlustussüsteemi juurde spetsiifilised piirangud. Näiteks reguleerib valitsus detailselt tasusid, mida haiglas võib küsida. «Konsultatsioonitasud kõiguvad 10–50 jüaanist (1,3–6,3 eurot) üldarstide puhul kuni 100 jüaanini (12,5 eurot) eriarstidel. Statsionaarravi voodikoht haiglas maksab umbes 100 jüaani päevas. Töötaja tervisekindlustusega kahandatakse neid kulusid 10–25 protsendi jagu algsest hinnast. Kaetud pole aga kõik protseduurid või ravimid ning teatud määratud protseduuride ja arstimite eest võib patsient olla sunnitud maksma täishinna,» lisatakse raportis.
García Herrero sõnul on kõik eelkirjeldatud aga optimistlik teoreetiline versioon olukorrast.
Riigiülikooli pääseb erakooli kaudu
Ühe tütre ema Fani sõnul ei taha Hiinas keegi lapsi saada, sest nende ülalpidamine on äärmiselt kulukas. «Riiklikes koolides tasuvad pered 70 protsendi ulatuses ja valitsus 30 protsendi ulatuses. Erakoolide maksumus küündib 20 000 dollarini aastas. Mis puutub ülikooli, siis riiklike maine on parem, kuid neis on vähe kohti ja paljud inimesed saadavad oma lapsed eraülikooli või välismaale,» räägib ta.
Ühe Xi’an Shi elaniku sõnul on koolikoha saamiseks tähtis elada õiges linnaosas. «Vahel pole lihtne pääseda kooli, kuhu tahaks, sest nõudlus on suur. Ma vahetasin sel aastal oma poja kooli, sest mulle ei meeldinud eelmine. Erakool pole siin kallis, umbes 10 000 jüaani (1250 eurot) aastas, kuid sinna pääsemiseks tuleb elada selle piirkonnas või peavad lapsel olema väga head hinded,» kõneleb ta.
García Herrero meeskonna koostatud ülevaadete järgi koosneb Hiina haridussüsteem riiklike ja erakoolide segust. Nii näiteks oli 2022. aasta seisuga riigis umbes 178 300 eralasteaeda ja -kooli, mis moodustasid ligi 35 protsenti kõigist haridusasutustest. Eraõppeasutustes käis 53 miljonit õpilast ehk 18 protsenti kõigist.
Andmetest nähtub, et hariduslik pudelikael tekib juba lasteaias – kui eralastehoiud moodustavad üle 55 protsendi kõigist Hiina lasteaedadest, siis erakeskkoole, -kutsekoole või -ülikoole on märkimisväärselt vähem, vaid 25–29 protsenti sõltuvalt tüübist.
Teoreetiliselt on haridus Hiinas tasuta või on selle maksumus reguleeritud: riigikoolides pole ametlikult õppemaksu ja põhihariduse omandamine on kohustuslik. Pärast seda võivad õpilased jätkata õpinguid keskkoolis, valida kutseõppe või minna kohe tööle. Kuigi erakoolid on tasulised, peavad võimud teoreetiliselt tagama, et õppemaks oleks õigustatud ja õiglane.
Hiinlaste enda nägemuses vaatab tegelikult vastu mõnevõrra pessimistlikum pilt.
«Lapse saatmine ülikooli on väga keeruline,» selgitab üks Sanghai pere. «Riigiülikoolides seab valitsus igale erialale tudengite kvoodi, mida nemad peavad sobivaks. Nad määravad ka üliõpilaste protsendi, kes tulevad riigikoolist ja kes erakoolist. Tulenevalt õpilaste arvust kummaski on protsentuaalselt lihtsam pääseda [ülikooli] erakoolist, nii et paljud pered võtavad võlgu, et maksta kooli eest, tagamaks, et nende lapsel oleks rohkem võimalusi ülikooli pääseda.»
See tähendab, et endale erakooli lubada saava pere poeg on eelisseisus. Kõnealune näide annab aga tunnistust kuristikust, mis lahutab Hiina eripäradega sotsialismi ning majandus- ja sotsiaalpoliitikat kunagi seatud maoismi ja marksismi-leninismi ideaalist. Kommunistlik partei kontrollib riiki, mis tänapäeval meenutab rohkem edukat autokraatiat kui sotsialismi.
Kui Xi Jinpng valiti 2018. aastal teist korda Hiina presidendiks, tehti põhiseadusesse muudatused, mis peaks kindlustama n-ö Hiina eripäradega sotsialismi. Neist 14 punktist viimane ütleb: «Hiina Kommunistliku Partei juhtroll on Hiina eripäradega sotsialismi määrav tunnusjoon ja Hiina eripäradega sotsialistliku süsteemi suurim tugevus on see, et partei on poliitilise juhtimise kõrgeim jõud. See mõte sätestab üldised nõuded partei ülesehitamiseks uuel ajastul ja rõhutab poliitilise töö tähtsust partei ülesehitamisel.»