:format(webp)/nginx/o/2017/12/07/7385949t1he641.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/09/08/15577341t1h164d.jpg)
Eestlase jaoks on Soome väga oluline, sest oleme keeleliselt ja kultuurilisest lähedasest riigist alati leidnud mõistmist, kui Eesti oli okupeeritud ning Venemaa kommunistlik režiim püüdis meid venestada. Uskusime, et mõlemad, olles olnud idanaabri agressiooni ohvrid, saame ajaloost ja teineteise poliitikast enam-vähem samamoodi aru.
Iseseisvuse taastamise järel vennasrahvaga tihedamalt suheldes selgus, et meisse väga sõbralikult ja toetavalt suhtuvate põhjanaabrite kõrval oli ka neid, kes paneksid nagu pahaks, et Eesti on oma iseseisvuse taastanud ning eestlased saavad taas kehtestada omal maal oma seadusi.
Paari aastakümne jooksul on meie hämmastuseks mitmed soome publitsistid, ajaloolased ja poliitikud halvustanud meie ajalugu ja õigust kehtestada Eestis riigikeelena eesti keel ning puhastada avalik ruum okupantide püstitanud mälestusmärkidest.
/nginx/o/2020/09/03/13320009t1h4253.jpg)
Eesti ja eestlaste kriitika
Eestlasi mõnitanud odioossete Sami Lotila ja Johan Bäckmanni kõrval on eestlaste õiguses oma riiki pidada, nagu meie rahvale sobib, kahelnud nii naabermaa tipp-poliitikud Tarja Halonen ja Paavo Väyrynen kui ka poliitik ja ajaloolane Erkki Tuomioja.
Ajaloolane Martti Turtola on kirjutanud halvustavalt ja patroneerivalt Eesti esimesest presidendist Konstantin Pätsist moel, mis jätab mulje, nagu oleks tema, aga mitte veriste kätega Nõukogude Liidu juht, süüdi meie iseseisvuse kaotamises pooleks sajandiks. Soomes on kultiveeritud suhtumist, et kõige halvemad presidendid Eestile olid Konstantin Päts ja Toomas Hendrik Ilves, sest üks müünud Eesti maha ja teine oli pagulaseestlane, kes kasvas üles USAs.
Ka Eesti pagulased olid külma sõja ajal nõukogude-sõbralike poliitikute survel Soomes põlu all. Mitme Soome autori kirjatöödes on esitatud väiteid, et eestlased pole ise ka päris süütud selles, mis Eestis võõra võimu all toimus. Vene võimu kuritegude eest pannakse vastutama ka kuritegude ohvrid! Ka Soome endine välisminister Erkki Tuomioja kirjutab oma raamatus Jaan Tõnissonist, et Eesti oli ohver, aga mitte süütu ohver.
Eestlased on süüdi?
Soome veebiväljandes «Long Play», mis pretendeerib uurivaks ajakirjanduseks, on 31. augustil ilmunud toimetaja Karoliina Paananeni artikkel «Hallid passid». Seal esitatakse taas arusaamatuid süüdistusi, millega on soomlased meid ka varem õnnistanud. Noor autor kirjutab, nagu Tuomiojagi, et eestlased pole ainult ohvrid, vaid ka süüdlased.
:format(webp)/nginx/o/2023/09/08/15577291t1ha1cd.jpg)
Loo pealkiri on sõnastatud irooniliselt: «Eestis elab unistus eetikeelsest maast, kuigi iga neljas räägib vene keelt». Pealkiri ei tundu aga kuidagi loogilisena, sest meil elab peatselt juba palju rohkem neid, kes räägivad inglise keelt, lisaks on alati olnud palju soome keele rääkijaid ning saksa, prantsuse või ka rootsi keele rääkijatest puudust ole. Kuidas see peaks siis mõjutama meie riigikeele poliitikat?!
Kirjatöö alguses nendib autor: «Eestis elab sadu tuhandeid venekeelseid inimesi, kel pole mingit kodakondsust. Eesti venekeelse vähemuse olukorrast ja nende kohtlemisest on väideldud sellest ajast saadik, kui Nõukogude Liit kukkus kokku. Nüüd tahab Eesti lõpetada venekeelse õpetuse koolides ja hävitada tänavapildist kommunismiaja monumendid. Mõni tunneb, et venekeelsust tõlgendatakse liiga kergelt venemeelsuseks.»
Vene propaganda müüdid
Siin korratakse Vene propaganda põhilist müüti, nagu koheldaks inimesi, kes räägivad vene keelt, halvemini kui neid, kes vene keelt ei räägi. Täiesti arusaamatu väide, mis sobitub Venemaa agressiivse «Vene maailma» propagandasse. Soomlase poolt korratuna jätab väide kummalise mulje, nagu võiks ühe või teise keele oskamine või emakeelena rääkimine olla kusagil ebavõrdse kohtlemise aluseks.
Tegelikult on selle propagandasõnumi mõte sügavam ja meile siin Eestis väga tuttav, sest Venemaa ei taha leppida sellega, et Eesti riigis kehtiva kodakondsusseaduse alusel tuleb kodakondsuse saamiseks osata ka riigikeelt. Nii Soomes kui ka teistes riikides nõutakse riigikeele valdamist, mida ei peeta kusagil ahistavaks.
Venekeelse haridussüsteemi kui nõukogudeaegse vene kolonisatsiooni peamise tugistruktuuri säilimist üle kolmekümne aasta võib vaadata kui erakordse kannatlikkuse ilmingut Eesti riigi poolt – ka kõige laisematel oli aega Eestis elamise hõlbustamiseks meie keel ära õppida.
Venekeelne kool on selle ajaga aga kujunenud paljudel puhkudel vene imperialistliku mõtlemise taimelavaks. Noortele venelastele sisendab Eestis asuv vene kool veendumust, et ka ainult vene keelt osates saab elada igal pool, ka Eestis, sest kõik teised on kohustatud rääkima vene keeles. Venemaa sõjakat hoiakut naaberrahvaste suhtes kehastavad punamonumendid ja postamendilt viidud tank olid jäänud lubamatult kauaks meie avalikku ruumi, venemeelseid julgustama ja eestimeelseid häirima.
Väga pealiskaudset või pahatahtlikku suhtumist Eesti valitsuste tegevusse ilmestab ka väide, et erinevalt Tallinnast ja Tartust ei ole Narva jaoks riigi raha jätkunud. Alates 1990ndate teisest poolest kuni viimase ajani on linna juhtinud Keskerakonna kohalik venemeelne seltskond, kes on teadlikult vastandanud Narvat ülejäänud Eestile, tehes kõik selleks, et investeeringuid linna ei tuleks.
Venemaa propagandakanalite ajupesu ja kohalikku võimu halvustavas õhkkonnas aastakümneid elanud venelased on alles viimastel aastatel saanud aimu riigist, kus nad elavad – nüüd on linna hakanud tulema nii riiklikud kui ka erainvesteeringud.
Soomlased võiksid ka teada, et Ida-Virumaal viis nõukogude võim läbi põhjaliku ümberrahvastamise, kui II maailmasõja järel tõrjuti sealt välja eestlased ja kohalikud venelased ning sealsed linnad ja külad asustati Venemaalt toodud, vaid vene keelt rääkivate inimestega.
Narva probleemide süüdlastest
Eestlased oleksid artikli autori arvates nagu süüdi ka Narva kehvades kohvikutes ja restoranides, mille areng oli seal tõesti kaua kinni nõukogudeaegsetes standardites. Õnneks on viimasel ajal linn hakanud ülejäänud Eestile avanema ning ka restoranide ja kohvikutega on olukord päris hea. Eestlaste osatamine nende kallal toime pandud vägivaldse ümberrahvastamise tagajärgede ületamise pärast pole küll see, mida lähedaselt naaberrahvalt ootaks.
Paananen kirjutab: «Kui Eesti oli Veel Nõukogude Liidu osa, oli Narva tähtis tehaselinn. Seal elas peaaegu 100 000 inimest. Linn oli teise maailmasõja ajal peaaegu hävinenud, selle asemele rajati moodne nõukogude arhitektuur.»
Seda mõttekäiku võib pidada mingiks eriti peeneks või mustaks huumoriks – kuigi ilmselt mitte, sest autor kordab vaid üle järjekordseid primitiivseid «Vene maailma» müüte.
Alustada tuleks sellest, et Eesti ei ole olnud mingi «Nõukogude Liidu» osa, vaid okupeeritud, annekteeritud ning koloniseeritud maa. 1980ndate aastate lõpuks küündis Narva elanike arv 80 000ni, kellest vähemalt 80–90 protsenti olid väljaspool Eestit sündinud ehk sisuliselt kolonistid.
Juba enne II maailmasõda oli Narva suhteliselt suur linn – 25 000 elanikuga, kuid nende järglasi on linna elanikkonnast tänapäeval vaid mõni protsent. Nõukogude võim paisutas Narvas suureks tekstiilikombinaadi Kreenholmi manufaktuur, selle toorainebaas asus Nõukogude Liitu kuulunud Kesk-Aasia liiduvabariikides.
Kuid ka Eesti Vabariigi taastamise järel, kui manufaktuuri erastasid rootslased, töötas see ligi paarkümmend aastat, kuni tekstiilitööstus, mis oli juba varem kadunud ka mujalt Euroopast, ei kannatanud ka siin enam tööjõukulude kasvu pärast konkurentsi ja pandi kinni.
Teine suur ettevõte Baltijets oli aga seotud N. Liidu kaitsetööstusega, mistõttu lõpetas senistes valdkondades töö, kuid profileeriti Eesti valitsuse initsiatiivil ümber ning ka see on õnnestunult erastatud. Elektrijaamad ja paljud muud Eestile vajalikud ettevõtted jäid alles, küll aga vähenes tootlikkuse kasvu tõttu tööjõuvajadus.
Nõukogudeaegsete kortermajade blokkide moodsaks nimetamine on groteskne, eriti kui arvestada Narva kui ühe Läänemere-piirkonna kauneima barokkstiilis vanalinna puruks pommitamist Nõukogude vägede poolt...
Selgitamist vajab ka järgmine artiklis toodud väide: «Kui Nõukogude Liit kukkus kokku, jäi Narva ja seda ümbritsev Ida-Viru maakond Eesti taganurgaks, mis tõusis ajalehtede pealkirjadesse vaid halbade teemadega: töötus, vaesus, kuritegevus, narkootikumid ja HIV-epideemia. Maakonnas elavate inimeste eluiga on madalam kui ülejäänud rahvastikul ja töötus üle kahe korra suurem kui Eestis keskmiselt.»
Tegelikult käisid 1990ndatel aastatel alla terve Eesti peamised sotsiaalmajanduslikud näitajad. Ääremaadeks osutusid peaaegu kõik piirkonnad peale Tallinna ja Tartu. Ida-Virumaa näitajate kehvem seis tulenes aga piirkonna ettevõtete koloniaalsest struktuurist ja tihedamast seosest kokkukukkunud N. Liidu majandusega. Valdavalt venelastega asustatud maakonna elanike keskmise eluea ja tervisenäitajad jäid sealjuures paremaks, kui olid venelastel Venemaa Föderatsioonis.
Kahju nõukogude tankist
Paananen aga on hoo sisse saanud ja jätkab: «Kui augusti lõpus 2022 reisisin Narva, oli see linn jälle uudistes esil, kuid nüüd eri põhjusel. Välismaise toimetaja huvi oli seotud ühe Narva jõe ääres oleva monumendiga, mille nimi oli «Mälestusmärk II maailmasõja ohvritele». Küsimuse all oli vana tank, mis oli tõstetud jõest välja 1970. aastal. See oli uppunud II maailmasõja ajal lahingus, kui Nõukogude sõdurid ajasid Natsi-Saksa sõdurid Narvast minema.»
Nõukogude tanki taganutmine ajal, kui sellised on tuhandete kaupa puruks lastud Ukrainas, kus imperialistlik Venemaa peab järjekordset vallutussõda, on eriti kohatu. Eestlaste ja soomlaste endigi tunded agressiooni sümboliseeriva tanki vastu ei saa ju olla kuigi soojad!
/nginx/o/2023/03/15/15200955t1h8995.jpg)
Saame vaid kahetseda, et nõukogude ja Vene propaganda ajupesu tulemusena on agressiivse vallutussõja sümbolist kujunenud paljude venelaste jaoks justkui osa oma identiteedist. Ilma sümbolväärtuseks kujundatud massiivset sõjamasinat postamendilt maha võtmata oleks meil veelgi vähem lootust panna venelasi oma ajaloole ja sõjariistade tähendusele teistmoodi vaatama. Lillede viimine tankile ja teistele võõra võimu sümbolitele, mida artikli autor peab justkui heaks tavaks, ei ole seda eestlaste jaoks.
Natuke ka mõistmist
Kirjatükist leiab ka adekvaatsemaid mõtteid ja meenutusi, mis võiksid soomlastele oma lõunanaabri suhtes luua parema mõistmise fooni.
«2014. aastal, kui Venemaa varastas Ukrainalt Krimmi poolsaare ja õigustas seda hoolega venekeelse vähemuse staatuse üle, avaldati välismaistes ajalehtedes palju artikleid, kus spekuleeriti, kas Putin suudab sama triki teha ka venekeelses Narvas. 2022. aasta suvel oli olukord muidugi veelgi tundlikum, sest Eesti ja Venemaa suhted sattusid Venemaa algatatud agressioonisõja tõttu ummikusse. Eesti on sõja algusest peale väga tugevalt reageerinud Venemaa tegevusele ja andnud Ukrainale sõjalist abi heldemalt kui ükski teine riik.»
Autor jätkab: «Pärast teist maailmasõda asus Nõukogude Liit Eesti ühiskonda tugevalt sovetiseerima. Venemaalt ja teistest liiduvabariikidest rändas Eestisse umbes 450 000 inimest. Riigi idaosas olid suured tehased, mis pakkusid tööd. Seevastu Tallinna tuli palju eliidi ja keskklassi esindajaid: tööd oli parteiaparaadis, sõjaväes ja riigiasutustes, koolides ja miilitsas.»
«Nõukogude vabariikidest oli Eesti atraktiivne koht,» kirjutab Paananen. «Elatustase oli mõnevõrra kõrgem kui mujal Nõukogude Liidus. Tarbekaubad ja toiduained olid paremini kättesaadavad kui mujal. Eestit peeti Nõukogude Liidu kõige läänepoolsemaks nurgaks.»
Infosõja jutupunktid
Kuid tänapäevast kirjutades jätkab Paananen Eesti kodakondsus- ja keelepoliitika suhtes umbusu külvamist: «Kõige kummalisem olukord on neil 60 000 Eestis elaval inimesel, kellel pole ühegi riigi kodakondsust. Isikudokumentidena on neil nn hall pass, reisidokument, mille kaanel on öeldud, et tegu on välismaalasega. Selle passi omanik saab teenust riiklikus tervishoius ja saab muidu Eestis normaalset elu elada, kuid tal pole näiteks hääleõigust parlamendivalimistel. Liikumisvõimalused on ka piiratumad: mõned riigid nõuavad viisat ja välismaalase passiga ei saa mujal Euroopa Liidus ilma tööloata töötada.»
Justkui oleks halli passi omanikul keelatud eesti keele äraõppimine ja kodakondsuse saamine!?
Eesti ja Soome on lähedased, kuid sellise kirjatüki avaldamine ajal, kui Venemaa on oma agressiivsust, hoolimatust teiste rahvaste ja inimelude suhtes Ukrainas selgelt veel kord tõestanud, näitab paraku ka teatud osa soomlaste hulgas eestlaste suhtes levinud nn vanema venna kompleksi. Selline hoiak võib ollagi põhjuseks, miks on hakatud rääkima isegi meie riikide ja rahvaste vahelise koostöö pidurdumisest viimasel ajal. Venemaa eriteenistused on süsteemselt püüdnud tekitada ja süvendada vastuolusid eestlaste ja soomlaste vahel.
Soome infosõja uurijad Jessikka Aro ja Saara Jantunen on Venemaa infosõda ja psühholoogilist survet Soomele väga põhjalikult analüüsinud. Saara Jantuneni raamat «Infosõda» ja Jessikka Aro «Putini trollid» on eesti keeleski saadaval.