Hispaania õhutõrjujad tundsid end Eestis oodatumalt kui kusagil mujal (1)
/nginx/o/2017/01/06/6230493t1h9a3f.jpg)
13. september 2023, 00:01
/nginx/o/2023/09/12/15588953t1h028e.jpg)
Hispaania NASAMSi õhutõrjesüsteemiga kevadel Eestisse läkitatud staabiveebel Salvador Corona Sabarido ja vanemveebel Diego López Ruiz tõmbavad sel nädalal oma pooleaastasele teenistusele Ämaris joone alla.
Mõlemad Gran Canarialt Kindral Alemán Ramirezi nimelisest baasist tulnud hispaanlased on varemgi välismissioonidel käinud. Kui neilt uurida, mille poolest Eesti erineb, ütlevad nad veendunult, et pole end kunagi tundnud nii oodatuna kui Eestis.
«Meie jaoks on see väga positiivne kogemus. Kui käisime baasist väljas ja kohtusime tavaliste inimestega, jäi tunne, et oleme väga teretulnud. Siis on hea tunne, et sa oled sõjaväega liitunud. Ma räägin ka pereliikmetele kodus, et siinsed inimesed tahavad, et me oleksime siin,» lausub Corona.
Sama mulje on jäänud Ruizil erinevatest avalikest üritustest, kus hispaanlased on käinud oma varustust näitamas. «Nad on väga tänulikud. Me oleme liitlased ja NATO mõte on pakkuda abi seal, kus seda vaja. Meid on siin igal pool tänatud,» sõnab ta.
«Ma käisin Tallinnas kaitseministeeriumis seminaril ja see oli päris huvitav, sest oli näha, et siinsete inimeste teadvuses on kaitse väga kõrgel kohal. Mõistetavalt. Hispaanias see ei ole samamoodi,» kõrvutab Corona.
Hispaania oli esimene riik, kes tänavu kevadel oma õhutõrjesüsteemi Ämarit kaitsma tõi. Hiljuti sai kinnitatud, et hispaanlased jätkavad oma NASAMSiga siin ka kauem kui kevadel alanud rotatsioon. Ka järgmine vahetus saabub samast Kanaaride baasist.
Kindral Alemán Ramirezi baasis hakkas esimene jutt võimalikust Eesti missioonist liikuma mullu detsembris. «Ametlikult tuli see teade jaanuaris ehk meile jäi laias laastus kaks kuud, et kõik ära korraldada, siinse baasiga ühendust võtta ja asjad korda ajada,» meenutab Ruiz.
Samast baasist läkitas Hispaania NASAMSi ka Lätti – lõpuks valmistusidki kahte Balti riiki minevad sõdurid paralleelselt.
Lätis on Hispaanial veel suurem kontingent kui Eestis, sest lisaks ka sinna NASAMS-süsteemiga panustamisele on nende riik üks kandvaid osalejaid sealses NATO lahingugrupis.
«Mõned inimesed on Eesti ja Läti vahet liikunud, näiteks asjade ja inimeste transpordiks. Nad ütlevad, et asjad on enam-vähem samad. Mõned leiavad, et Tallinn on palju parem kui Riia, aga ma ei saa seda kinnitada, sest ma pole Riias käinud,» sõnab Ruiz.
Mõnele nende üksuse võitlejale on see esimene kord tulla väljapoole Hispaaniat. Corona ja Ruiz on enda sõnul üsna palju reisinud, aga enne mitte kaugemale põhja poole kui Saksamaa. «See on meile teistsugune kogemus, aga oleme siiski Euroopas ja lääneriigis. Kultuur on erinev, aga siiski sarnane,» arvab Corona.
«Me olime valmis suureks külmaks, et tuleb –5 suvel,» tunnistab Ruiz. «Aga siin oli soe suvi – umbes nagu Põhja-Hispaanias. Lihtsalt lühem. Ja siis olid siinsed ööd kõvasti lühemad. Päike tõusis kell 4.30, kui Hispaanias tõuseb 6–6.30 ajal, ja loojus kella 1 ajal öösel, kui Hispaanias loojub kell 23.»
«Ja nüüd tulevad pikad ööd ja lühikesed päevad,» nendib Ruiz ja ennustab, et talveperioodiks Kanaaridelt Eestisse saabuva rotatsiooni vahetus saab olema suurem väljakutse. Ta lisab samas, et Hispaania sõjavägi annab tulijatele ka erivarustuse, et külm talv vastu pidada.
NASAMSi süsteemi pärast hispaanlased väga ei muretse – nad meenutavad, et selle on välja töötanud siiski Norra ja Ameerika ettevõtted. «Külm ei tohiks olla probleem. Selle süsteemi temperatuurivahemik on üsna lai,» lausub Ruiz.
Eestist jääb Coronale meelde Tallinna vanalinn. See meeldis ka tema suvel neljaks päevaks külas käinud abikaasale.
Ruiz toob välja rabas käimise: «Minu jaoks oli see tõsiselt huvitav, sest Hispaanias meil sellist keskkonda pole. Oli väga huvitav kõndida, teades, et sinu all on vesi, sa kõnnid millegi svamja peal, mille all on suured veevarud.»
Pisut kimbatusse ja diplomaatilisi sõnu otsima jäävad hispaanlased siis, kui neilt Ämari söökla toidu kohta uurida.
«Me tuleme Vahemere piirkonnast, mistap meie toit on täiesti teistsugune,» tunnistab Ruiz. «Aga ma arvan, et sõjaväe toit on enam-vähem samasugune kõikjal. Tuleb täita toitvuse põhikriteeriumid ja sealt palju kaugemale ei minda. Kõigil üksustel on eelarve, sellel on piirid, mille eest ei saa väga uhkeid asju.»
«Mõnikord on see olnud meie põhiline probleem. Aga kui see on meie põhiline probleem, siis tegelikult meil probleeme pole,» arvab Corona.
«Mulle tundub, et nad teevad siin palju suppe ja kastmeid, kus liha on sees. Meie jaoks tavaliselt on valk põhitoit ja kaste seal kõrval, mitte kõik segi. Aga see on sõjaline toit, põhikriteeriumid tuleb täita,» leiab Ruiz leplikult.
Samas mõnikord on puudu jäänud ka kogusest. «Kui üks meie meestest võttis kõvasti süüa, jäi teistele võib-olla mitte midagi. Aga sama probleem on olnud ka Hispaanias,» tunnistab Ruiz.
Corona võtab söögijutu kokku uuesti viitega, et see pole fundamentaalne probleem: «Meid on siin õhuväebaasis väga hästi koheldud. Ma tahaksin siia tagasi tulla.»
Kui Itaalia piloodid on Ämarisse kaasa võtnud oma espressomasina, siis hispaanlaste õhutõrjeüksus saabus 20 serrano singiga. Lisaks veel viilutatud kujul sama jamón’i ja suured paellapannid, millega kodust rooga valmistada koos terve üksusega.
Üsna lõpusirgele nüsitud seajalg ilutses hispaanlaste kohvinurgas ka möödunud nädalal, kui Postimees neil külas käis. Ruizi sõnul said nad oma kuue teenistuskuu jooksul 20 seakintsuga enam-vähem ühele poole ja uus vahetus peab tulema oma sinkidega.
Vastuseks küsimusele, mida nad uutele tulijatele soovitaksid, ütleb Corona: «Ma soovitaksin käituda sellena, kes me oleme – me oleme tavaliselt sõbralikud ja üritame aidata, kus saab. Nad ei pea midagi erakorralist tegema.»
«Ja kui talv laseb, siis äkki organiseerida mingeid talvetegevusi. Usun, et osa inimesi järgmisest rotatsioonist pole lund näinud. Sellest saab nende esimene võimalus teha lumememme või pidada lumesõda,» lisab Corona.